Uued rajad tähendas seda, et plaanisime alustada hoopis Mäurassaarest ja siis üle Pardilaugaste Varessaarde minna. Uurisin eelnevalt põhjalikult aerofotosid Maa-ameti kaardiserverist, abiks ka mingi ettekujutus, mis tekkis talvisest matkast. Tundus, et saab läbi. Muret tegi vaid üks veesoon, mis Pardilaugaste tagant Kiikoja lammi suundub.
Laupäeva hommikul läks siis lahti sõit raba poole, seekord Timo isa autoga. Ilm oli pime - pilvine, aga õnneks sadas ainult sõidu ajal. Hiljem raba peal udutas vaid paar korda. Matka alguspunktiks oli Roogendiku talu, mis jääb Taga-Roostojast veidi Mäurassaare poole. Maja on seal veel püsti, kuigi katus kaetud kilega.
Maja tagant viis rada metsaveoteele, mis küll pigem savist plönni meenutas. Kohtasime seal üht vene meest, kelle jutu järgi paarsada meetrit pärast viimast raielanki hargnemiskohal parempoolse raja valisime (vasakpoolne viib Iissaarde). Meie rada kulges läbi metsa ja oli suhteliselt kuiv. Kolme kilomeetri pärast olime Mäurassaare tipus väljas. Talukoht on seal vaid aimatav mõne suurema puu järgi keset padrikut. Ringi vaadates leidsin aga rabaveerult ootamatult lihtsalt punapartisan Heinrich Tammemetsa mälestuskivi. (Vaata M. Raua "surematut" ballaadi altpoolt talvematka juurest.)
Tegime siis endile kaikad ja liikusime veel mõned sajad meetrid piki Mäurassaare kallast lääne poole, sest kuskilt sealt peaks minema kunagine rada Kaasiksaartele. Leidsime veel lagunenud jahimeeste onni (vähemalt nimetas venelane seda nii). Sealt laskusimegi rabale ja nagu vanarahvas ütleb - "siga leiab ikka pori" - nii ka meil õnnestus esimesel ettevaatamatul - Ivoril - ootamatult sügavasse veelompi astuda. Aga raba peal vaatasid meile vastu kirsisuurused jõhvikad ...
Seadsime sammud Kaasiksaarde, plaaniga see ületada. Saart katvas metsas ragistades õnnestus meil aga teha väike looge tagasisuunas, nii et mõne aja pärast pidin tunnistama - "professor, siin te juba olite". Pöörasime siis suuna jälle õigeks ja läksime hoopis Kaasiksaarte vahel, kust ka talvel sai mindud. Kõrkjad olid küll mõne aja üle pea, aga varsti olime taas siirdesool uhkete jõhvikate keskel.
Matk jätkus suunaga põhja poole. Erinevalt Võhkassaare - Varessaare rajast kulgeb siin esimene rajaosa rabamänniku vahel. Lõpuks hakkas juba poistel villand saama ja eks ma isegi eelistanuks pärast varasemat eksimist võimalust orientiire kaeda. Jõudsime siiski lõpuks metsast välja just sobivas kohas.
Vahepeal tuli aga mõnd hädalist turgutada: Ivor oli veel eelmisel päeval haige olnud ja nüüd valutas tal pea. Paratsetamool ja Angry Birds aitas sellest vaevast üle ning edasi läks Ivor juba päris reipalt. Hoopis Indrek hakkas arvama, et tal on raske - just seljakott, mis väliselt oli küll kõige pisem. Tema enda jutu järgi varjanud see tervet kasti õlut. Kahjuks ei leidnud see väide hiljem kinnitust ...
Lagedamal rabal leidus küll üksikuid männikesi, kuid maa muutus aina märjemaks ning poisid ka. Kuigi kõik peale Timo olid ju kogenud rabahundid, õnnestus neil kordamööda vesi kummikusse ja veel kõrgemalegi saada. Aga Timo arvas alguses, et turbasammal kannab paremini kui rohututid. Pärast mõningaid kogemusi turbasambla punase vaiba reeturlikkusega hakkas temalgi paremini minema.
Pean tunnistama, et tegelikult oli see rada ikka päris kuivalt läbitav - ise sain sellega märksa väiksema vaevaga hakkama, kui vanal rajal. Ainuke probleemne koht oligi eespool mainitud veesoon: see oli üsna lödi, kuid õnneks vaid paarkümmend meetrit lai. Päris Pardilaukaid aga me ei näinudki, nägime neist vaid kõige idapoolsemaid poriseid lompe.
Pärast soone ületamist algas taas rabamännik, mis vaheldus aegajalt lagedamate kinnikasvanud laugastega. Sattusime ühe enam-väehm puhta veega lauka juurde, kust täitsime oma veepudelid ja võtsime suuna otse Varessaarde. Alguses plaanisin küll Ilusate laugaste kaudu minna, kuid kuna ujumisilma polnud ja eelinfo lubas üliõpilaste keskkonnakaitseühingu matkaliste saabumist Varessaarde, siis pidasin targemaks tõtata kohti rabama.
Viimane lõik Varessaarde ei osutunudki kuigi pikaks - erinevalt Ilusate laugaste kaudu käimisest jõudsime küllaltki eduliselt metsaservale lähemale ja jõudsimegi Varessaarde esimestena juba poole nelja ajal. Keskkonnaühingu matkajad (seekord ainult neli) saabusid alles kuue paiku, kui meil juba tatrapuder söödud ja niisama väljatulnud päikese käes lebotasime. Põhiline tegevus oli virtuaalse slängisõnastiku sirvimine oma nutitelefonidega. Levi oli küll kehvapoolne, kuid sõnad jõudsid kohale ja lusti kui palju!
Kui keskkonnakaitsjad Kotkaninale mineku eel küsisid, mis kell me magama läheme, sest nendel on pidu plaanis, kerkisid poiste ootused väga kõrgele - oli ju ühel mehel kaasas suur akudel töötav kõlar ja võimendus. Nii kuluski õhtu pidu oodates ja arutades, et kui nad tagasi ei tule, mis kell siis varustust (loe - kõlarit) võib jagama hakata. Jagajate kurvastuseks tulid naabrid siiski tagasi ja sättisid end lõkke äärde süüa tegema. Läksime üles tuppa ja veetsime aega küünlavalgel. Mingil hetkel läksime siiski välja tagasi - ikka peolootuses :-) Aga lustikummut pandi naiskeskkonnakaitsjate nõudmisel paari loo pärast siiski kinni: tulime siia loodsuhääli, mitte rocki kuulama! Olin nendega muidugi päri: tuhandete tähtede ja helendava Linnutee valguses kõlas üle raba sookurgede kluugutamine, aeg-ajalt välgatas üle taeva mõni meteoor, üks neist kohe päris hele ja pika jäljega. Taevakalendri järgi said need olla vaid Epsilon-Perseiidid, mis iseenesest on nõrk meteoorivool. Aga meile avaldas muljet.
Tasapisi seadsime ennast ikkagi tudile, sest väsitav päev oli selja taga. Öösel toimus muidugi hiirte sõda seina sees ja ilmselt ka toas, kuid enamuse und see ei seganud.
Hommikul siis väike eine, siis asjad kotti ja kotid selga ja punuma. Päike, siniselge taevas - nüüd olnuks mõnus üle raba minna! Nagu tavaks, matkasime Vaabule, kuhu jõudsime täpselt koos meile vastu tulnud Timo isaga. Oli täpselt keskpäev, kui taas koju jõudsin.
Oli see viimane rabamatk koos oma poisteklassiga? Või tuleb kõne alla veel üks talvine retk? Kas olen järgmisel aastal veel nende klassijuhataja? Vastust teab hetkel vaid tuul ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.