"Igihaljad" Muraka rabas ehk Oktoobripäike 9

Nojah, oktoober ju veel ei ole, aga Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpetajate matkarakukese traditsiooniline rabaretk oli see ikkagi, nii et Oktoobripäike. Tegelikult peaks olema käes juba juubelihõnguline Oktoobripäike 10, sest esimene kord oli 2003. a sügisel, kuid mingitel põhjustel jäi kunagi üks aasta vahele, nii et juubeliüritus tuleb järgmisel sügisel. Aga "Igihaljad" on kellegi värske leid, mis peaks viitama meie jätkuvale optimismile kesk kõige hullemaid mülkaid. Jah, mülkaid oli sel korral kuidagi rohkem, kui kahe nädala eest, mil oma poistega sama rada käisin. Aga eks ole ju terve suve ja sügise takkaotsa vihma ka sadanud, millalgi peab see ometi ka rabas tunda andma hakkama.

Aga alustame siis algusest. Nagu pildiltki näha võib, olid sel korral retkelised Eve, Maris, Mare, Indrek, Silja, Merike, Maria ja mina. Kiikasime korra ka üle Roogendiku ukseläve sisse. Pigem oleks küll võinud selle tegemata jätta, sest masendav on näha järjekordset rabatalu sisse vajumas, kus ometigi inimeste igapäevaelu jäljed veel täiesti tuntavad on ...
Mäurassaares pidasime partisan Tammemetsa mälestuskivi juures "pioneerikoondust" koos M. Raua ballaadi ja Valgevene retsepti järgi villitud mädarõikanapsuga.
Vaevalt saime aga rabas esimesed sammud astuda, kui hakkas kõlama naiste kilkeid - oi kui palju ja oi kui suured. Jõhvikad, muidugi. Pidasime siis pisikese pausi, et igaüks saaks mõned peotäied marju ka kodustele korjata. Veidi aja pärast ümber Kaasiksaare nurga keerates sattusime põhjalikult läbituustitud alale, mille põhjustest saime aimu, kui leidsime selle servalt paar puutumatajäänud mätast "redisesuuruste" jõhvikatega. Kas nüüd just redised, aga suuremat sorti kirsid küll ...

Ragistasime Kaasiksaarte vahelt läbi, kaotasime vahepeal tagumised ja siis leidsime nad jälle üles. Igatahes ei saanud ka seal peatusi teha, sest kohe kibelesid pea kõik jälle jõhvikaid korjama.
Teekond jätkus pikapeale tüütuks muutuvas rabamännikus. Õnneks oli päike seekord olemas ja eksimisvõimalust polnud. Ometigi on lagedamal rabal isegi huvitavam käia - saad sihti seada, kuhu minema pead - ja mis mulle eriti imponeerib - näed taevapiiri kaardumas. Siit kerkis nagu iseenesest järeldus - on küll huvitav uusi radu avastada, kuid vana rada Muraksaarte kaudu on ikkagi etem.

Viimaks männid hõrenesid ja kaugustes hakkas paistma Kotkanina iseloomulik metsatukk. Pisku peatuse ajal avastasime veidi eemal laukal ujuva luigeparve ja siis ootamatult kerkis taevasse pilv hanesid. Nagu loodusfilmis!

Üritasime leida kahe nädala taguseid jälgi, sest neid mööda sai päris normaalselt minna. Leidsime ka, kuid nagu alguses märgitud - oli seekord soonik vedelam ja sebimist kuivalt üle saamiseks tunduvalt rohkem. Nii mõnigi koht tuli kaigast mööda ületada ja oli neidki, kes eelistasid esisillavedu.

Seiklus lõppes siiski kadudeta ja nii võis asuda järgmise ülesande kallale - otsima laugast, kust vett võtta. Kuna aeg oli juba hiline (kokkuvõttes kulus pea kolm tundi kauem kui eelmisel korral), siis ei hakanud Ilusate laugaste poole põikama, vaid võtsime ühest pisemast oma toidukeetmisvee kaasa. Kuna päike oli ka just tumeda pilvemassiivi  taha kadunud, siis jäi ka ujumas käimata. Selgavõetud vesi tegi muidugi kotid oluliselt raskemaks ja kuna samm oli vastu õhtut nagunii töntsimaks jäänud, siis ei tahtnud metsaviirg kuidagi lähemale tulla.

Aga lõpuks siiski Varessaare, kus Indrekut ja Siljat ootas ees tublide poegade kohale toodud varustus. Lõke üles ja pudruvesi tulele - siis oli päris hea istuda ja Aleksandriga veidi hinge tagasi tõmmata.
Varessaares olid eelmisel nädalavahetusel toimunud teised Metsanurga Seltsi poolt korraldatud talgud. Kui eelmistel talgutel oli puhtaks niidetud kogu majaümbrus kuni metsani  ja Kotkanina poole kulgev heinamaa, samuti pajupõõsaid maha võetud, siis nüüd oli lisaks pajuokste põletamisele niidetud ka Mustassaare poole jääv keset viimase paarikümne aastaga sirgunud lehtpuumetsa asuv heinamaa ja niidetu hunnikutessegi pandud. Au ja kiitus töötegijatele! Ometigi tekitas just see viimane puhtaksniidetud lapikene küsimuse, kas see tohutu energia on suunatud õigele poole. Metsavälul on järgmisel aastal jälle rohi ja putked rinnuni, pajupõõsad kasvatavad kännust ühe aastaga rohkem kui meetri pikkused võrsed... Kolmekümne aasta tagustest aegadest mäletan mahavõetud rabaserva võserikku, mis avas maja juurest imelise vaate päikeseloojangule rabas ja vastupidi - juba kaugelt oli näha (eriti talvel) kogu Varessaare. Praeguseks on rabaservas taas suured kased ja hiiglaslikud pajupõõsad. Kui saaks hoopis selle vaate taas avada!

Varessaare 1982. a talvel

Tegelikult on Varessaares kõige hullem olukord ikkagi maja endaga. Viimane katusevahetus pole olnud eriti õnnestunud, sest vana, eterniidiga kaetud laastukatuse asemele sai väga väikese ülekattega bemiit, mille vahelt hakkas vett suuremate sadudega sisse pressima. Ka tänahommikune lühiajaline, ent tugev vihmahoog tekitas alumise korruse kunagise sakstekambri (tagumine parempoolne tuba) põrandale suure veeloigu. Vesi tungib sisse bemiitplaatide vahelt ülemise toa seinast allpool  ja valgub sealt mööda lage laiali. Ka tagakambri lagi on puha hallitanud ... Maja on niigi keskelt tugevasti vajunud, sest vanas katuses olnud üksainuke auk oli just tugiposti kohal. Kauaks veel jätkub majal vastupidamist ja millal teda tabab Roogendiku saatus ... ?
Aga tagasi meie õhtusse. Edasi kulges kõik traditsiooniliselt - tatrapuder, mannavaht ja unesokid. Kuigi peamiselt oli pilves, kallas täiskuu siiski korraks Varessaaregi hoovi üle heleda valgusega.
Ärkamine oli sooja sumedasse sügishommikusse, mis peagi päädis äikesekõmina ja tugeva vihmahooga. Sellegipoolest saime hommikusöögid söödud, toad koristatud ja planeeritud kellaajal minema. Vihmgi jäi järgi, ainult rada oli parasjagu ligane.
Soojas bussis kodu poole sõites tikkus vägisi uni silma - sellise mõnusa seltskonna ja parasjagu füüsilist pingutust nõudva matka tagajärjel on lõõgastus ikka täielik. Kas talvel jälle?