Jäljed lumel vol 2

Tänavutalvine rabasuusamatk oleks äärepealt ära jäänud. Esmalt polnud sobivat aega, siis õnnestus mul ikkagi mingi viirus külge saada, kevad aga tuli muudkui lähemale. Õnneks mitte eriti pikkade sammudega ja nii juhtuski, et koolivaheaja alguse nädalavahetusel - juba sügaval märtsi keskpaigas 16.-17. märtsil - sai ikkagi koos Eve ja Marisega rabaretk ette võetud. Merike pidi ka ikka tulema, siis aga jäi Joosepiga koju.
Hoolimata kuupäevast on ööd praegugi ligi paarikümne kraadise külmaga, päevad aga mõnusalt soojad ja päikselised - nii viie külmakraadi ringis. Seega  ideaalseim matkailm. Esimesel päeval oli küll põhjatuul vastu ja veidi kibedavõitu, kuid teisel päeval selja tagant  ja üldiselt üsna nõrguke.

Kella kümnene start Eve väravast lubas meil juba kella üheteistkümneks olla Muraka raba lõunaservas. Veidi kohmitsemist, auto lukku ja teele! Esmalt pisike ragistamine rabaserva männikus, siis juba üle Iissaare laugaste Kaasiksaarte poole. Seekord seadsime sihi nii, et Kaasiksaartest vasakult ringi minna. Kõigil oli veel värskelt meeles sügisene ragistamine Kaasiksaarte vahel kõrkjates ja seepärast eelistasime pisukest ringi ja uut rada. GPS-i järgi tuligi väike jõnks sisse ja kogu raja pikkuseks Varessaareni mõõtsime 10,6 km. Teisel päeval siis samu jälgi pidi tagasi.

Kaasiksaare nuka varjus oli meeldivalt palav. Seal tegime ka pisukese lõunapeatuse. Mitte et me neid edaspidi poleks teinud - see lihtsalt kujunes kõige pikemaks. Eve üllatas meid värskelt praetud seapeekoniga, Maris aga dopingupiisakesega (ise ta nimetas seda küll probleemiks).

Matka jätkudes ristus meie tee esmalt ilmselt metsseakarja rajaga, seejärel enam-vähem lääne-ida suunalise suusarajaga. Sattusime veelkord rabamännikusse, kuid õnneks olid puud nii hõredalt, et eriti vingerdama ei pidanudki. Ka Kotkanina tuttav profiil hakkas eespool vilksatama. Sinitaevas särav päike heitis läbi rabamändide sama siniseid varje, kuid mitte kuidagi ei õnnestunud neid sama ilusasti pildile püüda. Peab ikka ise koha peal vaatamas käima!
Järjest rohkem kohtasime ka erinevaid loomajälgi. Mõned reas, mõned mitte, mõned pisimad, mõned suuremad. Enim vaidlusi tekitasid jänesejälgede paigutusega, kuid haavikuemandast märksa suuremad jäljed. Muidugi võis ka päike neid suuremaks sulatanud olnud, aga siiski tekkis tunne, et kuskil hulguvad hundisuurused jänesed.... No jah, jäljeaabitsa järgi peavad need ikkagi jänesejäljed olema.

Aga hundi ja/või rebase sirgeid jäljeridu nägime ka  üksjagu. Nii et tõeline pioneerimatk "Jäljed lumel".
Viimaks kadusid meie ümbert viimasedki rabamännid ja leidsime end lagedalt laudsiledalt ja kõvalt väljalt. See polnud midagi muud kui üle sooniku Pardilaugasteni kulgev lageraba. Sügisel sai siinkandis hoolega poris paterdatud, nüüd võis seevastu lausa uisusammu lasta.
Ja taaskord jõudsime rabamändide vahele. Ühe peatuspaiga ümber suutsime tekitada viies eri suunas kulgevad jäljed, nii et Eve pidas vajalikuks märgistada noolega õige tagasitee (et me homme ikka teelt ei eksiks).

Enne Varessaaret suutsime veel ühest suusarajast risti üle sõita. See tekitas kuidagi pingelise vaikuse - äkki on keegi majas ja me peamegi jääma alumisele korrusele külmetama. Aga Varessaare kuused juba kerkisid metsaservast kõrgemale ja kuigi rabaservas oli lausa jalgsi lumes sumbatud, tervitas Varessaare meid tühja vaikusega.
Kotid tuppa ja siis tööle! Nimelt polnud sügisesest puudelaarist mitte tikupoegagi järel. Vedasime metsast kokku viis jalalt kuivanud paju kohale ning Eve-Maris saagisid need parajateks juppideks. Mina võtsin ette lõhkumistöö, ahju ja lõkke süütamise. Huvitav oli see, et päikesest soojendatud kambrikeses oli esmalt 5,5^o sees, pärast kahetunnist kütmist langes aga temperatuur 4 kraadini ja alles magamaminekuks saime 11 kraadi tuppa. Hommikuks jäi sellest tervelt 5 kraadi järgi, nii et oli soe ööbimine.

Tegelikult hiilis väsimus tasapisi kontidesse ja nii panimegi õhtusöögi ka tulele. Nii väikese  koguse lume sulatamine ja pudru-tee vaaritamine, nagu meil vaja oli, ei võtnud kuigi palju aega. Just siis, kui hakkasime tuppa sööma sättima, kostis alt raba poolt hääli ja sealt nad tulidki - kuuene grupp suusamatkajaid, kes alustasid Kiiklast, ragistasid peamiselt metsas ja suundusid hommikul Mustassaare poole. Õnneks olid toredad ja viisakad matkajad, saime kenasti toad jagatud ja keegi ei seganud ka kellegi und. Vahel on küll kahjuks selliseid vodkaturiste kohatud, kellega koos ei tahaks kuidagi Varessaare katuse all ööbida.
Õhtujutud kulgesid omasoodu, kuni aeg hambad pesta ja tuttu sättida. Väljas oli tuhandete tähtedega ja noorkuusirbiga ehitud tume-tume taevas. Pildile ei püüa sellest ilma statiivita siiski midagi (proovisin).
Öö möödus rahulikult. Hundid ümber maja ei ulunud, hiired ei krabistanud ja külm liiga ei teinud. Hommikul märkas Eve siiski enda arvates paari hiirekest ahju ümber jooksmas, kuigi mina arvasin, et teisel pool ahju põõnutav noormees keeras külge. Aga mul polnud ju prille ees, nii et Evel võis ju õigus olla. Kuigi võib-olla tahtis ta meid lihtsalt üles ajada, sest õhtul jäi ta esimesena Une-Mati hõlma ja oli nüüd valmis ärkama.
Hommikuvesi sai kähku keedetud ja söök söödud. Koristasime toa ja asusime vanu jälgi pidi tagasiteele. Jäin lõppu, sest eksimisvõimalust polnud ja raja ajamise vajadust samuti mitte. Seevastu sain nautida hommikuses päikeses  sätendavat raba ja pildistada ohjeldamatult bonsaisid (nagu Eve nimetas kaunikujulisi rabamände).

Tagasitee kulges pärituules ja päikesesoojuses mõnevõrra kiiremini kui eelmise päeva teekond. Kuigi viimane rabamännikus ragistamine tundus kuidagi pikalevenivat ... Auto ootas meid truult sealsamas, kuhu ta  jätnud olime. Ja tunni aja pärast ehk siis kella kaheks päeval olime taas Jõgeval.
Need kaks päeva lendasid küll kähku, kuid loodetavasti jäävad rabavaikuses sahisevad suusad ja krudisevad kepid, sinised varjud ja sinine taevas, valge lumeväli ja ergav päike saatma meid ka peagi saabuval porisel varakevadel. Ja hoolimata saabuvatest muutustest saab ehk tulevalgi aastal üks tore suusaretk ette võetud.