Kanuuga Võhandu jõel

Tänavuse traditsioonilise klassi kevadmatka marsruuti arutades ei leidnud kuidagi kohta, kuhu oleks mugav minna. Poiste ainus soov oli, et läheks uude kohta. Isegi isiklike autode kasutamine transpordiks ei lahendanud olukorda. Tulnuks ju siis teha ringmarsruut ja leida sobival kaugusel lähtekohast (parklast)  RMK-plats. Kaalusime küll Kurtna järvistust, küll Karula rahvusparki ja veel mitut teist varianti. Siis aga tuli mul meelde, et mõne aasta eest tahtsin nendega kanuutama minna, kuid jäime transpordiprobleemide taha kinni. Nüüd aga oleks ju võimalik see ette võtta.. Tegin paar hinnapäringut ja pakkusin poistele asja välja: kahepäevane kanuumatk Võhandu jõel, algusega Kääpalt, ööbimisega Leevi lõkkeplatsil ja lõpuga Reo silla juures Värska-Põlva maanteel. See on mõnus marsruut seepärast, et esimesel päeval on jõgi rahulik ja sobiv kanuuga toimetamise õppimiseks, teine päev aga pakub atraktsioone - kärestikke ja vanu veskitamme.

Nii asusimegi laupäeva, 1. juuni hommikul kell 9 kolme autoga kooli juurest teele. Autosid juhtisid Erki, Timo ja mina, kaasas olid veel Gert, Sten, Karl, Ivor, Aleks, Egert ja Indrek. Kella 11-ks jõudsimegi Kääpale, kus meid juba ootasid Ahja Matkad OÜ mehed Peeter ja Jürgen. Laadisime mehed autodest välja ja viisme koos Peetriga autod Leevi lõkkepaika. Seal tuiutas üks eelmise õhtu seltskond, kes loodetavasti siiski peagi lahkuvad (nii juhtuski - kui kohale jõudsime, oli plats puhas, vaid kaks kilekotitäit taarat vedeles kuhjaga täis prügikasti kõrval).
Tagasi Kääpal, pidas Peeter maha pisikese õppuse, siis jagas laiali päästevestid ja vette! Paar korda mõlaga ja uuesti maa ees - olime vette läinud jõe umbsopis, mis nüüd enam jõega ühenduses polnud (on kevadel suurveega). Lohistasime siis kannud paar meetrit üle maa ja siis juba päris jõele.

Olin ühes paadis Erkiga. Ma ei saanudki aru, kas keegi teine ei tahtnud Erkiga olla (ei usaldanud?) või tahtis Erki olla just minuga. Hiljem tundus, et ta oli võtnud endale eesmärgiks kanuu ümber ajada ja mind niiviisi kasta. Esialgu piirdus ta siiski vaid kõigutamisega.

Kuna poisid polnud suuremalt jaolt varem kanuutanud, siis kippus esialgu sõit siiski ühest kaldast teise käima. Peagi olid aga põhivõtted selged ja siis suundus edasise tegevuse energia üksteise kõigutamisse ja eest ärasõitmisse. Esimene ümberminek juhtus siiski täiesti ootamatult -  siledal veel ja teistest ohutus kauguses Steni ja Karliga. Nüüd oli meiega kaasa sõitnud Jürgeni esimene ja tegelikult ka viimane etteaste sel päeval. Ta aitas poistel kanuu kaldaserva lohistada ja õpetas, kuidas kanuud ümber keerata, et vesi välja valada. Seda ei saa vees teha, vaid peab kanuu kaldale lohistama ja siis keerama.

Kui Sten ja Karl lõpuks jälle veel olid, siis muutus Erki veelgi agressiivsemaks teiste paatide suhtes. Mõtlesin siis, et teen näo, et aitan tal Ivori ja Indreku paati ümber ajada, tegelikult aga kallutasin end meelega nii, et hoopis meie leidsime end veest. Kuna ilm oli võrratu - selge taevaga suvesoe (27^o) - ja jõevesi ujumiseks paras - siis oligi õige moment end veidi värskendada.
Kui oma paadi uuesti sõidukorda saime, siis pidime veidi hagu andma, et teistele järgi jõuda. Nüüd täitus lõpuks ka Erki unistus Ivori ja Indreku ujuma saatmisest, mis sest, et me ise juba teist korda supluse vastu pidime võtma. Kui viimaks uuesti ülejäänutele järgi jõudsime, siis oligi aeg lõunaeineks käes. Peeter oli Pindi silla juurde toimetanud suure laari ülepannikooke ja poti moosi. Tegime siis pausi ja lasime kookidel hea maitsta.

Veidi aja pärast teed jätkates õnnestus kellelgi ka Timo ja Gert ümber aidata. Seepeale teatas Egert Aleksile, et nüüd on meie kord ja keeras oma paadi ise kummuli. Õnnetuseks oli tegu päris mudaste kallastega kohaga ja nii kulus tükk aega, enne kui kõik paadid taas õigetpidi veel olid.
Heinamaade ja võpsikute vahel edasi sõudes jõudsime peagi Paidra veskitammini, millest tuli paadid ümber lohistada. Seejärel muutusid kaldad kord ühel, kord teisel pool jõge kõrgemaks ja nii hakkaski meie esimene päevateekond lõpule jõudma. Enne veel möödusime Eesti viimase metsavenna August Sabbe hukkumiskohast (1978. a) ja siis hakkaski kõrgel männimetsasel kaldal paistma Leevi lõkkekoht. Peeter aitas veel paadid kinni siduda ja siis läksid nad Jürgeniga minema. Meid aga ootas telkimine.

Imelikul kombel tahtsid poisid veel korra poes käia, kuid olid peagi tagasi - laupäevaõhtuti pannakse maapoed vara kinni ja nii ka Leevil. Järgnes õhtusöök (seekord makaronid pitsakatte ja ketšupiga) ning siis mäng, mida tinglikult võiks kutsuda "Timo tants". Kuigi põhiline tantsija oli oma ammendamatu energiaga Erki (ilmselt lebotas kanuus minu selja taga piisavalt).

Õhtu kulus omasoodu. Tahtsime palli mängida, kuid selgus, et  see ei pidanud õhku. Kitarri aga seekord keegi näppida ei viitsinud. Seevastu sai aega veeta ohtrate sääseparvede tõrjumisega. ja loomulikult käisime ka ujumas. Lõputult kaua keegi siiski lõkke ääres istuda ei viitsinud - eks päev oli kuum ja väsitav.

Hommikune äratus oli plaanitud kella kaheksaks, kuid ikkagi oli enamus traditsiooniliselt kell seitse üleval. Nii jäigi pärast hommikusööki ja laagriplatsi koristamist-pakkimist aega rohkem kui tunnike Peetrit-Jürgenit oodata. Kui nad saabusid, siis toimetasime kähku autod matka lõpp-punkti, taas päästevestid selga ja teele, õigemini küll veele! Millegipärast toimusid osades paatkondades "ümberrivistumised" ja mina pidin jätkama Timoga. Ja kuna ma nii väike olen, siis ikka esimese pingi peal :-)

Peagi pärast laagriplatsi hakkas jõevool ilmutama kiirenemise märke. Aeg-ajalt märkasime ka mõnda suuremat kivi. Jõekaldal aga paelusid tähelepanu rohked elamised. On ju huvitav vaadata inimeste eluasemeid pisut teise nurga alt. Kui tavaliselt näeme majade fassaade tee või tänava poolt ja samast tasapinnast, siis nüüd avanesid vaated pigem hoovidele ja seda alt üles vaates. Tasapisi keerutades jõudsime Leevi elektrijaama paisuni. Siin tuli kanuud mööda kuiva maad teisele poole tammi lohistada. Enne teekonna jätkamist saime kaasa veel portsu õpetussõnu Peetrilt. Algas ju nüüd kõige huvitavam osa - kärestikud, veskitammid ja muidugi ka Võhandu kaldapaljandid. Kärestikel tuli hoolega jälgida, et paati kivi otsa ei ajaks. Kui see juhtub, siis on üsna kergesti järgnemas paadi vooluga risti ajamine ja edasi ümberminek. See aga pole enam nii ohutu nagu rahulikul veel - võib mõne veealuse kivi vastu kõvasti haiget saada ja ka paadi  püstisaamine kiires voolus on vaevanõudvam tegevus.

Veel toredamad on aga vanad veskitammid, mis nüüd vaid veealust kivirida kujutavad. Samas on aga tammi järel siiski väike langus koos ootavate kividega, nii et peab ikka õigest kohast alla sõitma. Muidu on suplus kivide keskel tormlevas vees kindlustatud. Ja neid veskikohti on seal ridamisi: Ojasuu, Lauri, Kassi, Viira, Viia ehk Süvahavva, Reo. Ei tea, kas said õiges järjekorras ja kõik kirja, aga umbes nii peaks olema.
Olin poisse hoolega hirmutanud Viira veskitammist allasõiduga, kuid see läks üle ootuste libedalt - ilmselt oli vett mõnevõrra rohkem, kui siis, kui koos Merikesega samas kohas kivi otsa jäime ja supluse vastu pidime võtma (rääkimata Merikese kadumaläinud pükstest).

Tiirutasime koos veega mõnda aega Viira veski müüri all, kuid viimast paatkonda Erki-Indrekuga ei jõudnudki ära oodata. Esmalt jäid nad maha siis, kui ühel kärestikul ümber läksid, kuid siis ootasime nad järele. Kuid millalgi hakkas nende tempo liialt raugema ja nii me ei jõudnudki neid ära oodata. Murestema siiski ei pidanud - nendega oli matkajuht Jürgen.
Pärast Viira veskit olid küll kõige uhkemad müürid (nii kutsutakse sealkandis liivakivipaljandeid), kuid veevool hakkab raugema ja nii ongi viimane lõik Reo sillani suht üksluine. Siiski-siiski - meile pakkus ergutavat vaheldust võimalus jälgida kolme hiid-paljastissi ujumaminekut (Nudimamillaris gigantea, vt ka E. Vetemaa "Eesti näkiliste välimäärajat"). Kohtumine oli ootamatu nii meile kui näkiliste korpulentsemaitele esindajatele. Üks ehmatas niivõrd, et jäigi kaldale kiljuma, ülejäänud kaks sukeldusid siiski vette. Nende suureks rõõmuks kandis vetevoog meid siiski kiiresti edasi. Poistele oleks kindlasti rohkem peale läinud mehelemb-lõõritaja (Calliphonica nymphomanica) või roppsuu-röökur (Carrula immunda), kui kindlasti pakkus rõõmu ka see kohtumine :-)

Enne matka lõppu oli siiski veel pisike Reo veskitammike, kuid siis paistis juba kaldal ootav Peeter ja läbi ta oligi, see meie kanuumatk. Ütlesime matkakorraldajatele aitäh, panime puhtad riided selga ja kodu poole teele.
See oli siis viimane matk minu (poiste)klassiga. Juhatasin seda klassi 7 aastat - kauem kui ühtegi teist. Seitse aastat - see on tervelt 1/7 osa minu elust, mis on ikkagi märkimisväärne. Poiste seisukohalt on 7 aastat veelgi pikem aeg - see on pea 40% nende elust. Kui nüüd selgus, et ühe 12. klassi juhataja Jõgevamaa Gümnaasiumis ei olegi tegelikult selles koolis rohkem õpetaja kui oma klassile, siis küsin endalt - miks mina siis ei küsinud võimalust oma klassiga lõpuni minna. Vastus on - ma arvasin, et see ei tule nagunii kõne alla. Aga nagu vanarahvas ütleb - "küsija suu peale ei lööda" - järelikult oleks pidanud küsima. Aga ehk matkame kunagi hiljem siiski veel koos. Poisid juba küsisid sügisese raba kohta. Nii et ikka edasi!

Esialgu on rohkem pilte võimalik vaadata Nagis
(C) Kõik vee peal tehtud pildid on Ahja Matkad OÜ poolt tehtud.