E-klass kanuuga Võhandul

Seekordne E-klassi kevadmatk oli pikalt planeeritud. Juba jaanuaris alustasime sobiva aja kooskõlastamisega, et veebruaris saaks kanuumatka Ahjamatkadelt ära tellida. Aja leidmine osutus ülimalt keerukaks, sest minul oli vaja arvestada suvetööliste, õpetajate matka, JmG matkamise aluste valikkursuse ja oma ülikooliaegse kursuse kokkutulekuga, õpilaste poolt lisandusid veel sõjalise algõpetuse laager ja naiste tantsupidu. Lõpuks sai kokku lepitud 18.-19. juuni peale. Kui alguses olid kõik suured tulijad, siis registreerumine lõppes 14 E-klassi õpilasega. Need olid Helena, Kerlyn, Ave, Kreete, Kaidi, Marilin, Kristofer, Märt, Joosep, Mihkel, Ralf, Ragnar, Tarvo ja Almar. Lisaks siis mina ja minu paadikaaslasena Anna.

Grupipilt

Kui eelmise nädalavahetuse naiste tantsupeo proove õnnistas lausvihm, siis vahepealne nädal oli kena ilmaga. Nädala lõpu poole hakkas aga ilm jälle ära kiskuma ja nii kattiski laupäevaks tervet Eestit tihe sajuala koos tormiseks kiskuva edelatuulega. Vaid Eesti kõige kagupoolsem nurk pääses vihmast (mitte küll tuulest). Õnneks voolab Võhandu just seal.
Startisime Jõgevalt kell 9 nelja autoga, mida roolisid lisaks minule Kerlyn, Märt ja Kreete isa. Tee peal sadas peenikest tihedat vihma, kuid Kääpale jõudsime kokkulepitult kella 11-ks päikesepaistega (kuigi eemal paistis Haanja kõrgustik hallis vihmahämus). Viisime autod laagripaika, kus me neid siiski puude alla parkida ei julgenud. Edasi lühike instruktaaž, eriline hoiatus tugeva tuule suhtes ja siis veele!

Esimesed sadakond meetrit kulgesid - nagu ikka algajatel - ühest kaldast teise mõlamise teel. Edasi aga hakkas tulema pisike kogemus ja kanuud hakkasid sirgemalt kulgema. Tugev tuul ei takistanudki kõrgete kallaste vahel eriti, pigem lükkas vahepeal hoogu. Kohe nii palju, et Pindi silla alla jõudsime ootamatult vara. Seal selgus, et vaatamata hoiatusele maanteesilla alt mitte läbi sõita olid Almar ja Kaidi siiski edasi liikunud. Meie ei lasknud end sellest häirida. Pannkoogid  saabusid üsna pea ja maiustamine võis alata.

Pannkoogipiknik

Esimese matkapäeva teine pool jätkus peagi. Kui vahepeal oli taevas taas pilve tõmbunud, siis Paidra veskitammi juures kandsime kanuusid üle taas päikesepaistes. Mõnusa ilmaga kulges tee (vesi) kiiresti ja nii jõudsimegi "rajarekordiga" juba kella kolmeks Leevi lõkkekohta.

Leevi lõkkekoht

Hoolimata tugevast tuulest panime telgid püsti. Õhtusöögi vaaritamist lükkasime pisut edasi, et seda mitte liiga vara valmis saada. Mõned meist sisustasid aega trihvaaga, teised hängisid niisama. Või tšillisid? Siiski pidi varsti lõkke sussutamisega pihta hakkama, sest tugevas tuules ei saanud suurt tuld teha (pealegi polnud seal praktiliselt üldse puid) ja tuul jahutas ülevaltpoolt meie suuri potte niivõrd, et vee keemaajamine võttis üksjagu aega.
Pärast tatrapudru ja tee manustamist võtsime ette jalutuskäigu viimase metsavenna August Sabbe hukkumispaika. Õhtu edenedes lahendati Kahooti keemiaülesandeid, mängiti mitu setti Kuldvillakut ja muidugi ei saanud meie klassi matkalt puududa maffia-mäng. Kui viimaks hämardus ja täiskuu laagriplatsi valgustama kerkis, vajusime väsinult telkidesse magama.
Hommikune äratus oli suhteliselt varajane, sest oli kokku lepitud kell 9 startida autode ära viimisele. Kaerahelbepuder moosiga oli imehea, kuid nagu õhtul tatraputru, jäi järgi sedagi. Peeter ja Co saabusid täpselt ning veidi pärast poolt kümmet startisime meie matka põnevamale päevale. Juba esimesed kilomeetrid enne Leevi veehoidlat pakkusid mitmeid veealuseid kive, mis kutsusid esile erinevaid kilkeid neilt, kes kividele otsa sõitsid.

Õige lõbu algas aga pärast kanuude Leevi tammist ümberkandmist. Kärestikke nii veealuste kui ka veepealsete kividega oli juba nii palju, et ei jõudnud arvet pidada. Lisaks siis vanad veskitammid, kust just õigest kohast alla tuli sõita. Esmalt Ojasuu ja Lauri oma pisikeste astangutega. Siis juba suuremate kividega Kassi veski, kust kõik siiski õnnelikult alla said.

Matkamarsruut
(veskikohad on tähistatud sinise kriipsuga)

Vahelduseks pakkusid silmailu mitmed liivakivipaljandid. Enne Viira veskit ootas meid keelt alla viiv tatrapirukas ja siis päeva nael - ümberehitatud Viira veski tamm. Kui vanasti tuli sealt alla sõita vasakult ning all varitsevad kivid võisid kanuu kergesti ümber keerata, siis nüüd tuli hoida paremale ja nii lihtsalt - nagu proffidel - see meil käiski. Pärast seda oli Süvahavva juba käkitegu.

Viira veskitammist alla

Süvahavva

Pigem osutusid teisel päeval keerukamateks kohtadeks ohtrate eelmise päeva tormiga jõele langenud puudest tekkinud tõkked. Õnnelikult saime neistki mööda või üle. Vaid Tarvol õnnestus korra kanuust välja kukkuda, päästes niiviisi kanuu ümberminekust ja Helena märjakssaamisest.
Viimane, Reo veskitamm ootas meid juba päris teekonna lõpus. Pärast seda veel vaid mõnisada meetrit ja läbi meie matk oligi. Isegi paatide pesemise võttis Peetri meeskond enda peale. Jälle jõudsime kohale väga varakult - kell oli vaid veidi kaks läbi.
Läbi sai ka meie kooliaasta. Veel mõned kiired hüvastijätusõnad ja juba laadusimegi tee ääres ootavatesse autodesse ning võtsime suuna Jõgeva poole.