Juba kolmandat aastat toimus Jõgevamaa Gümnaasiumis matkamise aluste valikkursus. Esmalt kaks päeva ja 120 slaidi teooriat. Tegelikult veidi praktikat ka, nt vanaaegse ja kaasaegse telgi püstitamine ning erinevat tüüpi seljakottide pakkimine.
Praktika kooli ees
Ja nagu ikka, kulmineerus kursus matkaga Piusa-Meenikunno-Ilumetsa matkarajal.
Matkamarsruut (suurendades näed ka kilomeetriposte)
Traditsiooniline oli ka grupi suurus - kakskümmend õpilast ja mina. Matkal käisid Laura, Lelii, Liis, Lauri-Robert, Annabel, Kairo, Rando, Ainar, Marii-Anett, Bert, Rait, Angro, Marek, Sten, Tanmar, Indrek, Deisi, Rasmus, Karoliina, Annar ja Neeme.
Grupipilt
Matkale startisime kolmapäeva hommikuse rongiga 9:52 Jõgeva raudteejaamast. Tartus ronisime läbi tunneli ja istusime Piusa rongi. Seal saime istuma ka. Koidula jaamas vahtisime kümme minutit kümmet tühja raudteed. Euroopa raha põletamine ... Kell 12:05 saabusime viimaks Piusa jaama. Tellitud ekskursioon koobastes ja film vaadatud, hiivasime kotid selga ning esimese objektina vallutasime karjääri.
Piusa karjäär
Tegelikult jäigi see selle päeva ainsaks objektiks, kui sihtjaam - Nohipalo järved - välja arvata. Nagu keegi õpilastest tabavalt märkis, seisnes esimese päeva matk motivatsiooni lõhkuvas piirita silmapiiriga matkarajas.
Lõputu silmapiiri poole
Tegelikult oli seda piirita silmapiiri küll vaid umbes 1,5 käiguvahe jagu. Edasi kulgesime juba metsavahel. Tõsi, ka metsateed on sealkandis sirged ja laiad ja viivad lõpmatusse :-) Õnneks jagus tee äärde kevadist loodust.
Harilikud käokannid ja muud karvad
Viimases jalapuhkepeatuses Veriora - Lepassaare maanteel vaid pooleteise kilomeetri kaugusel sihtpunktist kerkisid päev otsa silmapiiril kurseerinud tumedad pilved viimaks ka meie pea kohale. Aga ikkagi jõudsime kuivalt Nohipalo Mustjärve äärde. Millegipärast ruttasid kõik telkide püstitamisega. Olin targu tasa - kogemused õpetavad ilmselgelt paremini kui minu loeng. Nii saimegi oma matka ainsa vihmasabina just pärast telkide püstiajamist ja muidugi said telgid märjaks. Noh, eks nad jõudsid tuduajaks ära ka kuivada... Ise panin telgi (oma uue kingakarbi - nagu keegi seda nimetas) üles alles enne magamaminekut.
Vihmamärg laager Mustjärve ääres
Vaprate ujumine, õhtusöök (ikka tatrapuder!), veidi vähem vaprate ujumine, jalutuskäik Kairoga soojas udujoomes Valgejärve äärde, kaardimängud, väiksed grillvorstikesed ja vahukommid - nii see õhtu sujus. Magaminek toimus pisitasa ja ilmselt olid kõik ikka nii väsinud, et suflööri metsik karjatus ei lõhestanudki kevadööd. Vaid mõned hullunud käod alustasid juba poole kolme ajal oma kukkumist, õnneks siiski telkidest veidi kaugemal.
Kuu Mustjärve tumedas vees
Külm kevadhommik kupatas varased ärkajad kiiresti telkidest välja. Kannatamatult oodati kaerahelbepudru valmimist. Pudru sai nii hea, et viimased unimütsid said vaid põhjakaabet.
Külmal hommikul
Õnneks sai peagi sooja seljakoti selga võtta ja alustada teise päeva objektiderikast matkateed. Ikka esmalt Liipsaare vaatetorn, siis Meenikunno raba, edasi Päikesetõusumaja, Valgejärv (mõnede vaprate ujumisega), esimesed maasikad, Rebasmäe allikas, Ilumetsa meteoriidikraatrid...
Meenikunno raba servas on ka suuri kuklasepesi
Jõhvikas õitseb
Nohipalo Valgejärv
Teine päev matkasime RMK matkateel
Nohipalo männimetsad on mu lemmikud
Kuigi esimesel päeval matkasime 17 km ja teisel päeval vaid veidi vähem (15,5 km), lendas tee teisel päeval tänu paljudele objektidele ja huvitavale rajale märksa kiiremini. Nii tuligi tradistiooniliselt üle tunni aja Ilumetsa rongijaamas oodata.
Ilumetsa rongijaam
Kokkuvõttes võib öelda, et matk oli traditsioonilises headuses, seltskond oli hubane. Aga kui järgmisel aastal uutes tuultes Jõgevamaa Gümnaasiumis veel sellist valikkursust pakun, siis viin huvilised vahelduse mõttes Kõrvemaale Liiapeksi - Aegviidu matkarajale.
Viimase aja traditsiooni kohaselt valmis ka matkavideo.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.