Õpetajate kanuumatk Võhandul

Üle kolme aasta sai taaskord Jõgeva õpetajatega ette võetud kanuumatk Võhandul - ikka Ahjamatkade Peetri ja Janeki juhtimisel. Talvine eelregistreerimine tõi nimekirja rekordilise arvu (22) huvilisi. Nagu ikka, toimus enne teatud korrektsioon - Katre ja Anne loobusid, lisaks kukkus Mare Roheliste rattaretkel enda randme kipsi, aga see-eest lisandus Reet ja teiseks päevaks Iron Maideni kontserdilt kohale kihutanud Heiki (kõik nimetatud isikud ikka koos kaaslasega), nii et vetel oli meid esimesel päeval 18 ja teisel päeval 20. Olgu siis siin meie laevnike nimed paariakaupa (nagu kanuudeski) üles loetletud: Viktor/Riina, Merlin/Älis, Rain/Piret, Karen/Triin, Rainer/Silja, Ants/Maris, Andres/Reet, Jürgo/Kaire (oma süstaga), Heiki/Elina (ainult teisel päeval) ja Neeme/Riina.
Marsruut oli tavapärane: algus Kääpa silla juures, ööbimine RMK Leevi lõkkeplatsil ja lõpp Reo silla juures.

Hommikune start Jõgevalt oli kell 9:00, nii et mõni minut enne 11 olime Kääpal, kus Peeter ja Ahjamatkade värviline kanuupark meid juba ootasid. Esmalt viisime autod laagripaika, siis kuulasime Peetri instruktaaži ja oligi aeg kanuud veesata. Peeter jõudis paralleelselt fotosessioonigi läbi viia, mille tulemust võib järgnevalt ka vaadata.

Viktor ja Riina

Rain ja Piret

Ants ja Maris

Karen ja Triin

Andres ja Reet 

Merlin ja Älis

Rainer ja Silja

Neeme ja Riina

Jürgo ja Kaire

Esimese päeva teekond kulges laisalt voolaval Võhandul esmalt Kääpa küla taluhoovide all, edasi aga kõrkjate ja võpsikuga ääristatud kallaste vahel. Enamus oli küll varem kanuutanud, kuid nii mõnedki tegid alguses siksakke ühest kaldast teise. Kuid peagi said paarilised koostöö selgeks ja sõit hakkas sujuma. Nii jäi ka aega nautida huvitavaid vaateid veeäärsetele suitsusaunadele, uudistada õitsvaid võhumõõkasid ja lendlevaid vesineitsikuid ning kuulatada karmiinleevikese audio-video-laulu.

Vaade taluhoovile jõe poolt

Ega sel esimesel päeval suuremat põnevust olnud, vaid üks langenud kask tõkestas teed, aga selle alt sai kenasti läbi pugeda. Pindi silla juures oli tavapärane pannkoogipeatus ja siis ikka pärivoolu edasi.

Langenud kase alt läbi

Paidra veski juures tuli kanuud korraks veest välja võtta ja ümber tammi kanda. Teisel pool tammi paelusid meie tähelepanu tohutu karvakattega lambad. Kahjuks ei jõudnud ma piisavalt kiiresti fotokat välja pakkida ja tammi järel kiirust koguv jõevool kandis mind pildistamiseks juba liiga kaugele.

Paidra tamm

Jõgi muutus voolu kiirenedes ka järjest madalamaks. Veeseis oli ka küllaltki madal ja nii võisime imetleda erkrohelisi veetaimi (vesitakjaid, kardheina jt), aga ka kaldapuude "varbaid".

Varbad vees

Kardhein ja kaisel

Pärast Paidrat hakkas jõgi luhal tihedalt käänutama ja peagi jõudsime oma ööbimispaika RMK Leevi lõkkeplatsil. Hommikul autosid tuues oli meid laagriplatsil ehmatanud suur hulk autosid ja veel suurem hulk venelasi, kuid nad rahustasid meid, öeldes, et nad juba ööbisid siin, nüüd teevad väikese matka ja lõunatamise järel lahkuvad. Kuigi jõudsime kohale varasel õhtupoolikul (poole viie paiku), ei olnud venelaste seltskond veel oma matkalt saabunud. Oma kraami olid nad ka lauale ja lõkke äärde laiali jätnud. Lükkasime selle veidi koomale ja asusime oma õhtusööki vaaritama. Vahepeal kasutas enamus meist võimalust teha jõekäänus aasta esimene ujumine. Vesi oli päris hea.

Tavapärase tatrapudru kõrvale käisid seekord ka tomati-kurgisalat ja Triinu poolt pakutavad sinihallitusjuustuga grillitud šampinjonid. 

Õhtueine RMK Leevi lõkkeplatsil

Pärast õhtusööki võtsime ette väikese jalutuskäigu viimase metsavenna August Sabbe hukkumiskohta tähistava mälestuskivi juurde (mõned jäid siiski ka laagrit valvama). Seekord ei olnud meil kaasas seltsimees ajaloolast, keda me eelmisel korral olime valmis kuulama tundide kaupa (tsitaadid klassikutelt). Nii pidime piirduma Vikipeedia artikli ettekandega.
Lõkkeplatsile tagasi jõudes ootas meid matkalt saabunud venelaste melu, kes asusid oma hilist lõunasuppi keetma. Meie veetsime aga aega petanki mängides.

Petank

Peab ütlema, et see oli üks viisakas venelaste seltskond. Ajasin mõnega neist ka paar sõna juttu. Olid teised kogunenud mitmetest paikadest Tallinnast Ida-Virumaani, lapsed kaasas; isegi üks moldaavlane oli seltskonda sattunud. Lärmi oli selle hulga kohta minimaalselt. Kui nad viimaks lahkuma hakkasid, siis korjasid kogu oma rämpsu ja kraami kokku ning pärast arupidamist haarasid pingiotsalt Triinu söögiriistadki kaasa (pidades neid mõne enda seltsilise poolt sinna unustatuks). Triinu muidugi ülearu õnnelik selle pärast polnud.
Pärast venelaste lahkumist algas meie grillipidu. Igasugu vorstikesi ilmus lauale terve virn, aga hommikuks oli suurem osa neist siiski söödud. Üritasin seltskonda kaasavõetud kitarri saatel mõnd lugu laulma meelitada, kuid sel korral polnud mõttel jumet.
Juba praktiliselt pimeduses valmistas Jürgo meile keelt alla viiva kalaroa - arusaamatuks jäigi, kas ta püüdis selle kala Võhandust (tükk aega ta igatahes kalal käis) või oli see kodust kaasa võetud (nagu meie irvhambad ütlesid, oli see sügavkülmast võetud ja vajas nüüd ülessulamiseks aega).

Päike hakkab loojuma

Öö möödus täiskuu valguses ja hommikupoole lindude laulu rõkates. Lageda taeva all ööbinud ja sääski toitnud Viktor hakkas ikkagi kella poole kuue paiku kondama ja nii tulin ka mina poole seitsme ajal kokanaati. Üldiseks äratuseks poole kaheksa ajal oli kaerahelbepuder serveerimisvalmis.
Huvitav on märkida, et sel korral söödi pudrupott nii õhtul kui ka hommikul täitsa tühjaks.
Kella üheksaks saabusid Heiki ja Elina ning mõni minut hiljem ka Janek. Suundusime taas autosid ette viima. Reo silla juures oli pärast mullust ümberehitust kadunud normaalne võimalus autot parkida. Nii tegelesimegi kõrgema pilotaažiga ja pakkisime viis autot ilmselgelt ühele autole mõeldud taskusse.
Tagasi laagriplatsile jõudnud, tegime veel ühe grupipildi ja siis taas kanuudesse.

Hommikune grupipilt

Leevi tammini oli sõit veel suhteliselt rahulik, kuigi mõnes kohas ikka käisid kivid juba põhja vastu ka. Matka põnevaim osa ootas ees pärast kanuude Leevi tammist ümbertassimist. Nüüd tuli ridamisi lagunenud veskitamme, kust otse alla sõitsime, ja tüdrukute kilkeid kõlas pidevalt. Olgu siis need tammid ka üles loetletud: Ojasuu (koos meid jälgiva ekskursioonigrupiga), Lauri, Kassi, Viira, Süvahavva ja Reo. Tammide vahepealsed lõigud aga oli mõnusalt kivised ja kärestikulised.

Kassi veskitammi jäänustel

Enne Viirat pakuti meile ülimaitsvat tatrapirukat. Ilmselt seetõttu saidki kõik kenasti vahetult järgnevast Viira veskitammist alla.
Pärast Süvahavvat algas viimane, taas igavam lõik, kuid siiski ergutas vahetult lõpu eel olev Reo veskitamm meid taas ning nii võisime saabuda rahulolevatena matka lõpp-punkti, kus Janek meid juba ootas. Aitasime tal kanuud haagisele laduda ja oligi aeg kodu poole teele asuda.
Ilus ilm, hea seltskond ja teise päeva põnev teekond panevad igatsema juba järgmist kanuumatka. Ehk saab järgmisel aastal seal oma klassiga käidud? Mine tea...
Ja nagu ikka viimastel aastatel, on ka selle jutukese lõpetuseks pakkuda üks video. Põnevamad hetked on ka selle lõpupoole.