Marsruut oli tavapärane: algus Kääpa silla juures, ööbimine RMK Leevi lõkkeplatsil ja lõpp Reo silla juures.
Hommikune start Jõgevalt oli kell 9:00, nii et mõni minut enne 11 olime Kääpal, kus Janek ja Ahjamatkade värviline kanuupark meid juba ootasid. Esmalt viisime autod laagripaika, siis kuulasime instruktaaži ja oligi aeg kanuud vette lasta. Kuna ilm oli palav - üle +30 kraadi - ja seltskond oskas ujuda, siis loobusime esimesel päeval päästevestidest. Liiatigi polnud oodata, et keegi rahulikult lookleval esimese päeva teekonnal võiks ümber minna.
Noored panid kohe tempoga ajama. Kuna Anton ja Deivid olid veidi hädas - nende kanuu suundus muudkui ühest kaldast teise - siis jäime Raineriga ka tahapoole, et neil silma peal hoida. Polnud häda, hakkasid peagi jagama, kuidas ikka pärivoolu edasi saab. Asja tegi huvitavaks see, et mõlemad poisid rääkisid selle esimese pooleteise tunni jooksul rohkem kui varem terve õppeaastaga kokku.
Kui me esimese pooleteise tunni kühveldamise järel Pindi sillale hakkasime lähenema, kostus piki veevoolu meieni akordionimuusikat. Koos sillaga ilmus meie vaatevälja ka täispuhutaval parvel veidi ülemeelikus tujus seltskond. Parve ninas istus aga lõbus akordionimees. "Parkisime" oma kanuugi ning kuulsime, et meie esimene paatkond oli peatumata edasi tõmmanud. Nojah - minu viimased sõnad Kääpal enne starti olid "ärge sõitke silla alt läbi". Nüüd jäid Peeter ja Andrias igatahes pannkookidest ilma. Janek käis küll korra drooniga Paidrani neid otsimas, kuid ilmselt jäid nad mõne põõsatuti varju. Hiljem selgus, et poisid olidki Paidrani kanuutanud, siis otsa ümber pööranud ja vastuvoolu peaaegu sillani tagasi jõudnud, kui meie neile vastu tulime.
Pannkoogid olid muidugi ülihead ja just parajal ajal. Lugesin sõnad peale, et seekord tuleb tammi juures vasakusse kaldasse maanduda ja teisi oodata. Peagi olime taas veel ja jätkasime teekonda. Janek vuristas paar korda drooniga üle meie peade, nii et matkavideos on mõned huvitavad kaadrid.
Märkamatult jõudsime Paidra tammini, kus tuli kanuud ümber lohistada ja siis taas pärivoolu. Ka seekord hoiatasin etteruttajaid, et nad mitte laagripaigast mööda ei põrutaks.
Nüüd oli jõgi juba madalam ja kohati oli isegi mõni kivike. Ilm oli palav ja tuju kõigil hea. Nii ajasidki Oliver ja Janno veidi enne laagrikohta kanuu ümber. Paraku oli neil varustus paadis laiali ning selle kokkukorjamine vaevarikas. Oliveri püksid jäidki kadunuks.
Peagi olimegi kõrgel kaldal asuva Leevi lõkkekoha all. Vedisime kanuud kaldale ja asusime laagerdama. Laua ääres istus küll üks paarike, kuid meie õnneks nad lahkusid ja nii võisimegi vaid iseendi seltskonda nautida. Telgid püsti, ujumas käidud, asusime kokkama. Kuna leppisime õhtusöögi ajaks kokku kella kuue, siis jäi veidi aega, mida kellegi idee ajel osa seltskonnast Leevi poes käimiseks kasutas. Noh, ma pole väga kindel, et see poeskäik hea mõte oli...
Igatahes toimus õhtusöök kahes jaos. Esmalt sõid kohalviibijad sooja tatraputru ja siis hilinejad külma putru. Puder sai siiski peaaegu otsa, vaid kolm lusikatäit sai karule.
Järgnes õhtune jalutuskäik viimase metsavenna August Sabbe hukkumispaika, millest pea kõik osa võtsid. Vaid Raul-Martin ei hakanud karkudel kaasa tulema ja Egert jäi talle seltsi pakkuma.
Laagriplatsile tagasi jõudnud, võtsime ette pisikese grillipeo. Oliver valis muusikat ja oli tore olla, kuni Carlos magama ei tahtnud minna. Aga ühiste pingutustega Ludvigi juhtimisel lahenes olukord positiivselt. Veidi pärast keskööd kobisid kõik telki.
Hommikul ärkasin juba kuue ajal. Kägu kukkus, aga asi polnud selles. Ilmselt lihtsalt harjumuses. Veidi enne seitset ronisime telgist välja. Päike paistis ja ilm oli soe. Tegin tule üles ja panin veed keema. Puder valmis juba poole kaheksaks. Ootasime siiski äratusega veidi. Noored hakkasid aga isegi juba tasapisi telkidest välja ronima.
Pärast hommikusööki pakkimine ja just siis, kui kell hakkas üheksa saama, kõmatas paar pauku äikest ning tuli üks tihe vihmasabin. See aga hõrenes peagi ja siis olid ka Ahjamatkade poisid kohal. Janekil oli eile auto katki läinud, nii et nüüd õiendas meiega Janno. Autode äraviimine kujunes teeremondi tõttu tüütuks, kuid tänu ajakulule oli meie tagasijõudmise ajaks vihm läbi.
Ees ootas põnev päev kärestike ja vanade veskitammidega. Igaks juhuks pandi meile sappa ka kanuu ahjamatkajatega ning kõik said ka päästevestid.
Kui startisime veel pilve all, siis meie Leevile jõudes hakkas päike juba piiluma ja ilm muutus taas suviseks.
Leevil tuli muidugi jälle kanuusid tassida, aga see-eest saime ka maitsvat tatrasingipirukat. Seda oli varasematel retkedel küll Viiral pakutud, kuid tänane logistika oli veidi teistsugune.
Pärast Leevit läks siis lahti. Esmalt lihtsalt üksikud kivid (tõsi, neid oli ka enne Leevit juba olnud), siis aga kärestikud ja muidugi meeleolukad allasõidud kivivaredest, mis kunagi veskitammid olid olnud. Kahjuks pole mul nendest hetkedest pildi- ja videomaterjali, sest olin kaasa võtnud vaid telefoni, millega kahjuks ei saa optiliselt suumida.
Olgu siis need tammid siinkohal ka üles loetletud: Ojasuu, Lauri, Kassi, Viira, Süvahavva ja Reo (vaata ka loo alguses olevat plaani).
Viimane lõik Süvahavvalt Reoni on alati pisut tüütu, sest pole enam emotsioone pakkuvaid kärestikke, kuid on kõrged liivakivipaljandid e müürid (nagu neid seal kutsutakse). Siiski on Reo veski enda kõrval kivine ja jõgi mitmeharuline ning siin sageli midagi ikka juhtub. Nii ka seekord - Janno ja Oliveri paat, mis oli niigi lekkima hakanud, kerkis kivi otsa ja Oliver kukkus, jalad püsti, paadipõhja. Noh, polnud hullu. Lõpp oli käega katsuda ja üsna vesilastis paadiga nad kohale ka jõudsid.
Kuigi juba oodatud, oli lõpp siiski järsk. Matk sai läbi. Võtsime oma asjad, otsisime üles oma autod ja teekond kodu poole võis alata.
Oli tore matk. Seltskond oli vahva. Mingit virisemist ei olnud, vägisõnu eriti ei pruugitud, kõik sõid tatraputru ning olid muidu asjalikud ja täiskasvanulikud. Nii et mine tea, ehk tekib kunagi veel soov koos matkata või kanuutada.
Lõpetuseks ka video.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.