JmG valikkursuse matk Piusa - Nohipalo - Meenikunno - Ilumetsa matkarajal

Juba kuuendat aastat toimus Jõgevamaa Gümnaasiumis matkamise aluste valikkursus. Esmalt kaks päeva ja 120 slaidi teooriat ning siis kahepäevane matk Piusa-Meenikunno-Ilumetsa matkarajal. Nagu eelmiselgi aastal. Ainult selle vahega, et metsas tuld tohtis teha, aga sooja oli pidevalt üle +30 kraadi. Isegi öö ei pakkunud oluliselt leevendust.

Marsruut oli tavapärane

Elroni rongi tabloolt vaatas vastu +32 kraadi

Matkagrupp oli tänavu veidi väiksem kui tavaliselt: Daniel, Maris, Greete, Anna-Maria Kenppi, Erki, Karl, Mireia, Erko, Jaana, Jette, Theresa, Anet, Emma, Kristiina, Märt, Anete, Kristin ja muidugi mina. Asja tegi põnevaks see, et grupis oli kaks vahetusõpilast - Mireia Hispaaniast ja Jette Saksamaalt; varustuse tassimise osas aga keerulisemaks see, et grupis oli vaid viis poissi.

Kuivõrd marsruut on palju kordi siin blogis läbi kirjutatud, siis ei hakka seekord pikka juttu keerutama - liiatigi ootab juba homme uus matk ja uued elamused. Seepärast piirdun seekord mõne pildi ja kommentaariga.
Niisiis - matk algas Piusa koobaste külastamisega. Muidugi läks raja algus ka läbi karjääri.

Piusa koopas

Valguse mäng Piusa koopas

Piusalt viis metsatee meid Margale ja sealt edasi juba põldudevaheline kruusatee Ala-Hanikase külakese suunas. Kuigi ilm oli palav, liikus väljadel tuuleõhku ja polnudki kõige hullem.

Piusa kaunid männimetsad

Marga põllud

Igasugu lilli õitses hulgemini

Ala-Hanikase paistabki

Nohipalo metsade suunas

Ala-Hanikase läbimise järel jõudsime taas metsa vahele. Siin muutus õhk umbsemaks, sest tuult eriti polnud. Välja olid ilmunud ka pirakad parmud, kuid õnneks olid nad veel veidi segaduses - tiirutasid küll meie ümber, aga eriti ei maandunud.
Metsa vahel hakkasid tekkima ka esimesed mahajääjad. Kellele tegid villid liiga, kes hakkas muidu väsima. Õnneks jõudsime siiski kõik kenasti Mustjärve äärde välja.
Siin ootas meid ees juba tõeline melu. Juba rongis olime kohanud Tartu Hansa kooli seitsmendikke, kes ohtralt ropendades Ilumetsa sõitsid. Sealt jalutasid nad Mustjärve äärde kolmeks päevaks telkima (varustus toimetati kohale autotranspordiga). Kuna nad olid hõivanud laagripaiga tagumise otsa, sättisime ennast platsi esimesse otsa sisse. Seitsmendike kisa, ropendamist ja vägijookide tarbimist jätkus suureks osaks ööks, sest õpetajat neil kaasas ei olnudki - oli ostetud teenus mingilt firmalt, kes nendega matkas. Matkajuht neid eriti korrale ei kutsunud, aga kuna me saime tema käest terve suure kanistritäie joogivett, siis püüdsime olukorrast mitte välja teha.
Mustjärves käisime korduvalt ujumas meiegi; vesi oli pinnal tõeliselt soe. Laagri püstitamine ja tatrapudru valmistamine läks kiirelt. Paraku kõigile tatrapuder ei sobinud ja nii läks sellest pool karudele. Küll aga tegid mitmed hoolega oma putrusid ja makarone.
Õhtusele jalutuskäigule Valgejärve äärde õnnestus kaasa meelitada vaid mõni huviline. Ülejäänud lebotasid niisama.

Mustjärve ääres

Õhtune tee

Mustjärv

Valgejärv

Kaunis männimets kahe järve vahel

Õhtune noorkuu

Õhtune lõkke ääres istumine ei tahtnud kuidagi lõppeda. Lõpuks läksin ära telki, lootuses, et ehk läheb seltskond viimaks laiali. Aga ei. Hoopis juurde tuli - mõned ropendavad seitsmendikud otsisid meie matkajate seltsi ja kuigi viimased olid enne mulle avaldanud oma vastumeelsust lapsjoodikute suhtes, võtsid nad nüüd külalised rõõmuga vastu. Lärm paisus ja lõpuks ei jäänudki mul muud üle, kui seltskond laiali lüüa ning mõnda aega telkide vahel patrullida.
Hommikune äratus ja kaerahelbepudru. Karastav suplus Mustjärves.  Edasi pakkimine. Kuna Anna-Maria oli saanud endale pea tervet jalatalda katvad villid, siis kutsus ta endale juba õhtul kodused järele. Nüüd avastas Greete, et tal on selg liiga haige, et edasi matkata ning tegi sama. Tegelikult poleks ta üldse tohtinud seda kursust valida, sest ta on olnud selja pärast pidevalt kehalisest vabastatud. No kust mina pidin seda teadma. Ilmselt peab edaspidi lahti seletama, mida tähendab kursuse kirjelduses märgitu "eeldab teatud füüsilist vastupidavust". Üldse paistis tänavune seltskond silma sellega, et nad ei saanud täiskasvanud inimesele mõeldud tekstist aru - nii mõndagi pidi neile nö lastekeeles üle seletama...

Grupipilt Mustjärve ääres

Matkatee viis meid edasi Liipsaare vaatetorni juurde, siis üle Meenikunno raba koos ujumisega Suures Soojärves ja edasi Valgejärve äärde, kus ujusime sel matkal viimast korda.

Meenikunno õpperaja ääres leidub palju sipelgapesi 

Jõhvikas õitseb hoolega

Suur Soojärv

Sookail õitseb

Meenikunno laudtee

Valgejärvelt Rebasmäe poole

Meie matka viimane lõik kulges aina kasvavas palavuses Rebasmäe allikale ja siis Ilumetsa meteoriidikraatrite juurde. Kuna eelmisel aastel olin leidnud sel ajal teeveerest juba esimesed maasikad, siis vahtisin nüüdki pingsalt maha. Aga sellel aastal ei midagi...
Allikale kõik ei viitsinudki minna; mõned istusid niisama ja toitsid sääski.

Rebasmäe oja palistavad sõnajalad

Ilumetsa meteoriidikraatri serval passiv iludus

Selfie

Viimase lõigu raudteejaamani lontsisin uhkes üksinduses. Lihtsalt tahtsin veidi mõtiskleda, kas ikka tasub järgmisel aastal enam sellist kursust ette võtta. Otsusele ei jõudnudki. Eks vaatab, mida tulevik toob.
Lõpetuseks ka traditsiooniline matkavideo.