Jõgevamaa Gümnaasiumi matkamise aluste valikkursuse teise matkana oli plaanis kahepäevane suusamatk Muraka rabas. Seda juhul, kui ilm suusamatka ikka soosib; vastasel korral oleks ees oodanud kevadine jalgsimatk. Kuigi üle-eelmisel nädalal olid pea pooles Eestis põllud rohelised, siis ilmateenistuse lumekaart näitas Ida-Virusse lund ja pealegi toimus ju ka Tartu maraton hoopis Alutaguse suusaradadel. Käisin igaks juhuks veel eelmisel nädalavahetusel lumeluureretkel Hiissaare laugaste kandis. Lund oli küll ja tuli kamaluga juurdegi.
Nii saigi matkaaeg – 23.-24. veebruar 2025 – lõplikult paika; algselt pidime küll minema ühe päeva jagu varem, kuid kuna segakooril oli ettelaulmine, siis pidime kuupäevi nihutama. Matka eelõhtul jäid kolm meest haigeks - kõik I klassist - ei tea, mis taud seal puhkes? Seega oli meid kokku 14: Romi Lii, Janeli, Karola, Marileen, Nora-Lisette, Karl Robin, Arthur, Oskar, Teet, Juss, Sander, Kardo, eelmise aasta omadest Kasper ja mina.
Niisiis, hommikul poole kümneks kogunesime kooli juurde ja kõik soovijad said endale Rainerilt suusad. Kell 10 läks lahti sõit matka alguspunkti poole.
Tund hiljem olime matka alguspunktis Muraka raba lõunaservas ja kell 11:15 sai meie matk alguse.
 |
| Suurendamiseks klõpsa kaardil |
Esimene väike katsumus ootas juba paarisaja meetri järel - nimelt tuli rabasse pääsemiseks ületada kraav. Selle protsessi käigus pani nii mõnigi külje maha.
Teekond jätkus tiheda rabamänniku vahel. Õnneks oli seda metsa ka vaid ca 300 meetrit. Siis hakkas männik tasapisi hõredamaks jääma. Kuna Kaasiksaart siiski näha ei olnud, pidin ise rada ajama. Pehmes lumes oli see muidugi kaunis väsitav, kuid sain hakkama. Lootsin, et kui juba orientiire saab kätte anda, tulevad poisid kordamööda ette rada ajama. Paraku osutus see lootus asjatuks, sest kooli suusad olid määritud vabatehnika jaoks, st libisemiseks, ning kõigil peale Romi (kellel olid omad suusad) oli tegu üldse edasi saamisega. Nii juhtuski, et ca 7 km tegin rada mina ja 3 km Romi. Mõned sajad meetrid ka Juss. Eks see suuskade pidamatus oligi põhjuseks, miks kõik õhtul surmväsinud olid ning lubasid, et see jääb nende viimaseks suusamatkaks. Kahjuks olin unustanud kaasa võtta pidamise määrde... Aga see selleks.
Ilm oli ilus - päike paistis ja mõned kraadid oli külma. Rabamännik pakkus kauneid vaateid.
Peatusi sai tehtud küllalt tihti, et tagaväge, mille moodustasid Kardo ja Teet, järgi oodata. Peatustes sai aeg-ajalt ka drooni lennutatud.
Lagerabal oli kaunis tuuline, kuid tuul puhus selja tagant ja külm ei olnud. Mõtlesin vaid korra, ega tuul meie jälgi homseks tagasiteeks täis ei tuiska. Ei tuisanud.
Kaasiksaare tukas tegime veidi pikema peatuse, sest aeg oli taaskord midagi põske pista. Suusajälgedes võis märgata punakaid laike - kui keegi oli juhtumisi mõne mulluse jõhvika katki sõitnud.
Teekond jätkus piki Kaasiksaare serva, et siis saaretaguses rabamännikus võtta suund otse Varessaarele. Peab ütlema, et hoolimata sellest, et Kotkanina ei paistnud, selgus hiljem kaarti vaadates, et suund sai võetud täiesti sirgelt.
Mingil hetkel, kui juba esimest korda Kotkanina puud mändide vahelt vilksatasid, helises äkki mu telefon - Karl oli suusakepi katki murdnud ja palus järgi ootamist. Abi polnud siiski kuskilt võtta ja nii suusataski ta edasi ühe kepiga.
Mõne aja pärast jõudsime viimaste mändide vahelt välja ja ees avanes vaade Kotkaninale ning kauguses pöörlevatele Aidu tuulikutele. Siin tehtud peatus oli ka viimane, kus ootasime tagumised järgi.
Lagerabal oli taas tuulisem. Tuul oli pealmise lumekihi veidi kõvemaks pressinud, kuid kahjuks see ei kandnud, nii et ikkagi tuli rada teha. Suured murduvad lumeplaadid pigem takistasid, sest vajusid kogu aeg suuskadele peale. Aga hakkama saime.
Aeg oli juba nii kaugel, et tuli kiirustada Varessaare poole. Muidu jääks õhtusöögi vaaritamine liiga hiljaks, suure pimeduse kätte. Kuna ilm oli ilus ja rada ju ees, siis riskisin jätta õpilased taha omapäi tulema. Mina ja Romi rühkisime vaid pisikeste hingetõmbe- ja fotopausidega Varessaare poole. Suuremate laugaste ümber joonistasin siiski mõned jõnksud, sest laukaservad olid sageli märjad ja mõnel juhul oli ka keset laugast näha jääle tunginud (kuigi külmunud) vett. Igaks juhuks.
Viimaks kerkisid Varessaare kuused metsapiiri kohale. Viimase pingutusega jõudsime metsaservani. Erinevalt sügisest, kui rabaservas polnud tilkagi vett, lainetas nüüd puude vahel vesi. See oli küll külmunud, kuid jää ei kandnud isegi suuskadega. Otsisime siis veidi kitsama koha servakraavi ületamiseks ja võtsime suuna otse läbi võsa paistva maja poole. Meie õnneks polnud seal kedagi ja nii saime endale valida ülemised toad (neid on võimalik soojemaks kütta ja mahume sinna ka parasjagu). Kokku kulus minul aega 10,6 km läbimiseks 5 ja pool tundi.
Suusad alt ära ja saapad jalga. Ja siis kähku tuld tegema. Enamus meie grupist saabus siiski järgneva paarikümne minuti jooksul. Vaid Kardo tuli kuskil kolmveerand tunni pärast - olin juba jõudnud lume sulatamise kõrval droonigi lennutada ja teda kaameras ka näha. Ja siis viimaks Teet kuskil üle tunni aja jagu esimestest hiljem. Nii Kardo kui ka Teet olid erinevatel põhjustel suusad alt ära võtnud, kuid tagasi enam ei saanud (lumi oli sideme vahel) ja pidid siis viimase kilomeetri lumes sumbates läbima. Lumi ju ei kandnud ja all oli vesine (sula) soopinnas. Mõlematel olid jalad ja püksid poole sääreni märjad, kui kohale jõudsid.
Hämardus, sest päike hakkas juba loojuma. Üleval hakkasid toad soojenema, minul aga kulus ikka veel aega lume sulatamiseks.
Sulatasin esmalt nii pudru kui ka tee jaoks vee ning alles seejärel tegin mõlemad valmis. Viimaks võis kõik sööma kutsuda. Puder söödi pea kõik ära, karule jäi vaid paar kulbitäit. Teed joodi ka hoolega.
Kui kõik oli söönud ja taas tuppa kolinud, võtsin ette veel hommikuse vee sulatamise - et saaks siis kiiremini. Kui viimaks tuppa jõudsin, oli kell juba kaheksa läbi. Õnneks mahtusin ikka parempoolse toa põrandale ka mina.
Kuid magamaminekuni oli veel aega. Tõsi küll, Romi, kes oli päeval hoolega rada ajanud, magaski juba, aga teistel jätkus juttu kella üheteistkümneni; mõned itsitasid veel hiljemgi. Nagu ikka - jutukera veeres omasoodu, küll ühest, küll teisest, nii maast kui ka ilmast. Homse EV107 aastapäeva puhul oli laual sinimustvalge lipuke ning kiluvõileivamaterjalid ootasid hommikut.
Kella üheksa paiku astus ootamatult läbi üks paarike (mees ja naine), kes ööbima ei jäänud, kuid olid päeval ette võtnud piirkonna matkaonnid (Tudu, Selisoo ja Varessaare) ning olid lihtsalt pimeda peale jäänud oma plaanidega.
Öö oli tähine, kuud ei olnud. Uni tuli enamusel kiiresti ja magati üllatavalt vaikselt. Ainult mina keerutasin ühte- ja teistpidi. Viimaks jäin selili magama ja rikkusin seega oma norskamisega öörahu.
Hommikul tõusin juba poole seitsme ajal, sest arvestades eelmise päeva tempot, tekkis mul kahtlus, et me võime bussile hiljaks jääda. Olgu kohe öeldud, et tegelikult ei jäänud, enamus sai veidi aega ka bussi oodata. Buss oli seekord küll varem tulnud, aga välja sõita sai siiski alles õigel ajal (st kell kaks), kui mina koos Teeduga kohale jõudsin. Teet ja Kardo olid juba eelmisel õhtul otsustanud, et nad ei jää hommikusööki ootama, vaid näksivad oma sööki ja stardivad teistest varem. Nii nad tegidki - lahkusid 7:50.
Aga esmalt heiskasin ka Varessaares Eesti lipu - oli ju Eesti sünnipäev.
Kuna lumi oli sulatatud, siis jäi vaid oodata vee keema minekut, et puder ja tee valmis teha. Seda aega kasutasin oma koti pakkimiseks ja kohvitassi nautimiseks.
Kella kaheksast sai kõik sööma kutsuda. Pakuti ka kiluvõileibu. Mõni sõi neid esimest korda elus. Mulle ei pakutud.
Pakkimine ja koristamine kulgesid kiiresti - eks kõigil oli väike ärevus, kas ikka jõuab õigeks ajaks üle raba. Saatsin grupi teele 9:10, st esimestest tund ja 20 min hiljem. Ise jäin veel treppi pühkima ja tube üle vaatama. Startisin pool kümme ehk siis 20 min teistest hiljem.
Ilm oli küll kergelt pilvine, kuid siiski kena ja hea nähtavusega. Läänekaares paistis ka siniseid taevalaike ja hiljem tuligi päike välja. Nautisin suusatamist ja loodust - rada oli öösel veidi külmunud ja libises hästi.
Pärast Pardilaukaid ja Tümasoont jõudsin viimastele järele. Suusatasin nüüd edasi nende rütmis, sest pidasin vajalikuks viimaseks jääda - et kõik ikka õigeks ajaks bussile nuutida.
Veidi pikem peatus tehti pärast Kaasiksaart keset lageraba männituka juures. Nüüd oli päike taevas ja muutis lumepinna lagerabal sulaks. See tähendas, et ka minul hakkasid suusad tagasi lipsama.
Kuna tempo oli minu jaoks siiski aeglane, sain mitmel korral ka drooni lennutada. Eriti kena oli Hiissaare laugaste kandis.
Poolteist kilomeetrit enne lõppu jõudsime Teedule järele. Kardo oli juba ettepoole läinud. Teised koos minuga olnud läksid ka Teedust mööda, nii jäingi siis tema taha tasakesi tuterdama. Rabamännik pakkus ikka veel ilusaid pilte, nii et sain aega kasulikult tarvitada.
Viimaseks katsumuseks kujunes Teedule kraavi ületamine. Lõpuks võttis ta suusad kaenlasse ja tuli viimased paarsada meetrit mööda teed jalgsi. Buss juba seisis ja kõik olid ennast ka peale jõudnud pakkida. Panime meiegi teised saapad jalga, kraami haagisesse ja kodutee võis alata. Tagasiteel kulus minul 10,6 km läbimiseks 4 tundi ja veerand veel peale. Teistel siis kauem.
Kuigi õpilased asusid peamiselt seisukohale, et matk oli küll tore, aga rohkem nad suusamatkale ei läheks, arvan ma inglaste kombel never sey never. Oli ju minu esimene päris matk suusamatk ja ma arvasin, et see jääb ainsaks matkaks üldse. Siin ma nüüd olen ja matkan juba 44 aastat.
Meie seekordne matk osutus füüsiliselt raskeks, sest nagu Eesti suusatajatel kipub olema - läksime määrdega alt. Kõik muu oli ju siiski tore - väga ilus ilm, hea seltskond, ilus talvine raba ja tähine öö Varessaares.
Lõpetuseks mõned väljavõtted positiivsest tagasisidest:
- Suured tänud õp. Neemele, et ta meid sellisele vingele matkale viis uusi kogemusi koguma.
- Huvitav oli ära proovida ka suusamatkal käimine, kuid nüüd tean, et eelistan pigem jalgsimatku. Suur tänu järjekordse toreda matkakogemuse eest!
- Meeldis, kuidas matk pakkus väljakutset ja oli kaugel mugavustsoonist ning meeldis seltskond. Lisaks oli ka ilm super!
- Väga tore ettevõtmine oli ning pärast koju jõudes oli nii hea ja võimas tunne, et ma suutsin selle ära teha!
