Selle aasta esimene pärismatk on nüüd siis tehtud. Traditsiooniline Jõgevamaa Gümnaasiumi matkakursuse suusamatk Muraka rabas ööbimisega Varessaares 21.-22. veebruaril. Kuna tänavu oli erakordselt pikalt (alates jõulujärgsest ajast) miinuskraade pidanud ja lundki oli piisavalt, ei tekkinud sel aastal matka toimumise osas küsimustki. Ilmateade küll lubas teiseks päevaks juba peaaegu plusskraade ja vihma, kuid õnneks jäi mõlemal päeval õhutemperatuur meeldivalt miinuspoolele. Lumi oli rabas külm, kohev ja kristalliline, nii et suusad libisesid hästi. Kuna tänavu oli mul meeles lasta ka õpilastel pidamismääre suuskadele alla panna, polnud ka sellega probleeme.
Matkagrupis oli 14 kursuslast - Hendrik, Carlos, Joosep, Karl, Jaanus, Siim, Kelli, Ruudi, Illimar, Alex, Ramon ja Kristian (puudusid Ranel ja Markus) pluss kolm vilistlaskursuslast - Juss, Janeli ja Kasper. Mina ka muidugi.
Niisiis, kogunesime laupäeva hommikul poole kümneks kooli juurde, kus ma siis Raineri poolt valmis pandud suusavarustuse soovijatele välja jagasin. Kõik soovisid, va Siim ja Jaanus, kes proovisid kaitseväe pütilaudu. Kui lumi oleks tihedam olnud, oleks neil raskem olnud oma laiadele suuskadele pidevalt laiemat jälge lükata, aga õnneks oli lumi kohev.
Buss viis meid kella üheteistkümneks raba lõunaserva (Maa-ameti kaardile on sinna nüüd ilmunud nimi Köstrimets). Veidike sättimist ja asusimegi teele. Esimene päev algas tuuliselt, õnneks oli tuul selja tagant ja ei seganud. Päikest näitas ka vahepeal.
Rabamänniku vahel ajasin ise rada - et ikka võimalikult sirgelt Kaasiksaare nurka välja jõuda. Kahjuks ajas mu kell jama - näitas kilomeetreid umbes topelt ja pärast selgus, et kahjuks polnud rada salvestanudki. Alles bussis tagasiteel sain aega uurida ja selgus, et kell vajas lihtsalt restarti.
Esimese peatuse tegime veel rabamännikus Hiissaare laugaste kandis. Kasutasin aega, et veidi ka droonitada. Kui Kaasiksaare nurk paistma hakkas, lasin juba poistel rada ajada.
Kaasiksaare nurgas tegime tavapärase peatuse. Kui kõigil oli midagi põske pistetud, saatsin grupi teele, et neid ise tagantpoolt drooniga filmida. Kõik olid juba läinud, kui Alex tuli ja ütles, et nad lähevad Ramoni telefoni otsima. Õnneks leidsid, kuid aega kulus ligi tund. Helistasin Jussile, et nad kuskil tuulevaiksemas kohas teisel pool Kaasiksaart meid järgi ootaksid.
Kui viimaks neile järgi jõudsime (nad olid veidi rajalt kõrval tuulevarjus), hõikasin, et lähme ja panin aga edasi, sest rabamännikus pidin nagunii ise suunda hoidma. Kui viimaks kuskil juba hõrenevas rabamännikus peatuse tegin, selgus, et viis matkaselli (Kasper, Janeli, Carlos, Karl ja Hendrik) polnudki mind oodanud ja omal käel edasi läinud. Teises suunas, veidi Saarevälja poole hoides. Helistasin Kasperile ja korrigeerisin veidi nende suunda. Ega männikus nagunii üksteist üles ei leia, aga lagedal Pardilaugastel näeme ja saame kokku. Peagi helises telefon, Kasper teatas, et Hendrik murdis suusa. Egas midagi, tulgu ühe suusaga, Tormi mõned aastad tagasi ju tuli umbes samast kohast alates. Hendrik võttis siiski suusad alt ära ja otsustas sumpamise kasuks (mistõttu tal jalad märjaks said, sest mõne koha peal oli mätaste vahel lume all siiski vett).
Siis, kui taas üksteist eemalt nägema hakkasime, märkas keegi korraga eemal olijate juures jooksvat kuju. Esmalt pakuti, et see on Hendrik, siis pakuti põtra ja lõpuks karu. Mina ei näinud kedagi. Kuna teised ka enam ei näinud, siis jäi see sinnapaika. Juba veidi varem võtsime paistma hakanud Kotkanina järgi suuna Varessaarele ja tõttasime edasi - küll teised meie jälgedele nüüd juba välja jõuavad ja kohale saavad.
Tuul oli kaunis kõva, õnneks selja tagant. Ja kuna Pardilaugaste ning Tümasoone kohal oli tuul lume tihkeks puhunud, katsetasime isegi uisusammuga suusatamist. Taas puude vahele jõudnud, saatsin Joosepi rada valima, sest Varessaare kuused juba paistsid ja aitas mulle küll ees sumpamisest.
Viimane lõpp valmistas mõnele raskusi, aga eks oli juba suusatatud ka. Ragistasime läbi võsa ja otse üle linaleotiikide jää maja juurde. Korstnast suitsu ei tõusnud ja maja osutuski meie õnneks tühjaks. Kell oli 16:15, nii et kui poleks telefoni otsimisele ligi tund aega kulutanud, oleks vist rajarekord sündinud.
Noored vallutasid kohe ülemised toad, vaid Jaanus ja Siim tahtsid olla all. Mina vahetasin saapad õues ja asusin kohe lume sulatamiseks tuld tegema. Poisid panid ahjud küdema. Mina kasutasin aega korraks drooni õhku tõstmiseks.
Umbes poole tunni pärast saabusid ridamisi ka viis omapäi matkanud selli. Siis alles selgus, et nad olidki vahetult enne Pardilaukaid sattunud peale vastärganud noorele karule. Ehmatus oli mõlemapoolne. Karu lippas siksakitades siia-sinna ja pani lõpuks metsa poole punuma. Meie noormatkajad unustasid suures ärevuses karu isegi pildistada. Õnneks jagus Karlil taipu teha pilt karu pesast ja värskest karupunnist (see on talveunest ärganud karu esimene, muljetavaldava suurusega junn).
Nüüd tuli mõelda ka Hendriku suusa peale. Helistasin Hendriku emale Margele ja pakkusin välja variandid - kas tuua õhtuks uued suusad või tulla hommikul Hendrikule Mustasaarde vastu ja ta koju viia. Valik langes uute suuskade toomise kasuks.
Aga nendel suuskadel oli vaja läbi pimeda metsa Mustassaares ka järel käia (kokku edasi-tagasi ca 5 km) - auto pidi sinna jõudma umbes kolmveerand seitsmeks. Vaid üks noormatkaja - Illimar - soostus Hendrikule selle käigu peale seltsiks minema. Ülejäänud juba puhkasid Varessaare majas; kes ei viitsinud, kes väitis, et tema juba tuli koos sumpava Hendrikuga üle raba ja kellel oli juba kuiv pesu pandud.
Kuna poisid pidid lahkuma enne õhtusöögi valmimist, siis pidin pärast ülejäänute õhtusööki neid tagasi ootama, enne ei saanud hakata hommikuks lund sulatama. Nii ma siis olingi lõkke ääres pea kella üheksani. Aga ilm oli üsna mõnus, Kuu ja tähed ka veidi paistsid ning imelikul kombel oli seekord Varessaares päris talutav levi, nii et sain isegi pilte saata ja väikse story teha.
Kui siis viimaks oma kotiga ja veepottidega tuppa läksin, suunati mind vasakpoolsesse tuppa. Seal oli ruumi laialt, lõpuks oli meid seal ainult viis. Parempoolses toas oli üheksa inimest. Jaanus ja Siim eelistasid ikka alla jääda - pidi rahulikum olema.
Veetsin ligi kaks tundi parempoolses toas jutukera veeretades. Räägiti maast ja ilmast, rahvatantsust jne, aga ikka jõudis jutt päeval kohatud karu juurde välja. Detaile lisandus pidevalt, nii et mõni kahtlustas juba loo välja mõtlemist.
Rahvatantsuteemalise vestluse käigus mainis keegi, et "Kikkapuu" on soome lugu; mina olin seda hoopis setu looks pidanud. Paar päeva hiljem ujus mulle FB-s ette Kiiora postitus, kust selgus, et tegelikult on "Kikkapuu" saksa helilooja Max Oscheiti "Pikadori marss" puhkpilliorkestrile aastast 1912 (kuula originaali siit: https://youtu.be/3CvOFgr9uA4).
Kella üheteistkümne paiku siirdusin oma asemele. Tasapisi vaibus ka ülejäänute jutt. Aga ... alles siis mürgel alumisel korrusel algas. Iga tunni-kahe järel toksiti puid (kokku 2317 korda!) ja aeti kõva häälega pikemalt juttu, mis üsna sõnasõnalt läbi vahelae hiireaukude ka meie tuppa jõudis - kui viitsisid kuulata. Ma ei viitsinud, tahtsin magada. Hommikune kopsimine toimus kuskil poole viie - viie kandis. Sellega minu ööuni otsa saigi.
Veidi enne seitset panin oma kraami kokku ja kolisin alla hommikusööki tegema. Esimene üllatus oli öösel sadanud üsna suur kogus lund - pea 10 cm, kusjuures lumesadu jätkus. No vähemalt oli seda ilmajaam ka ennustanud. Aga teiseks üllatuseks ei valmistanud mind küll miski ette - nimelt selgus (esmakordselt minu matkade ajaloos), et hommikusöögi tegemiseks valmis lõhutud puud olid kadunud - alumise toa poisid kasutasid need öösel ära! Uskumatu... (Olgu igaks juhuks öeldud, et neile on andeks antud.)
Pidin siis ise kähku puid tegema. Kartsin, et jään hommikusöögiga hiljaks. Ei jäänud, kuid ärevuses juhtus see, mida pole ka ammu juhtunud - kaerahelbepuder sai veidi põhjalik. Kohe nii põhjalik, et kodus leotasin ja kraapisin potipõhja pea pool tundi.
Igatahes sai plaanikohaselt kell 8 kõik sööma kamandada. Mõned olid juba veidi varem alla tulnud, et oma suuskadele pidamismääret lisada. Juss pani ikka poolesentimeetrise kihi ...
Pärast hommikusööki toimus pakkimine ja koristamine (millegipärast ikka nii, et ma pidin suuremalt jaolt üle käima). Majaraamatusse tegin ka lühikese kande.
Selgus tõsiasi, et Kellil oli hädaolukorra tõttu vaja lahkuda. Ta kutsus endale auto Mustassaarde vastu - minu telefoniga, sest tal polnud levi. Leppisime ka kokku, et ta annab mulle SMS sõnumiga teada, kui on Mustassaarde jõudnud ja kui auto kohale on jõudnud. Olgu kohe ette ära öeldud, et tal ei olnud ka Mustassaares levi, isegi mitte SMSi jagu.
Kui toad koristatud, sai viimaks teele asuda. Kell oli 9:30. Kuna ikka veel sadas lund ja sättis tuisule, siis arvasin, et vähemalt osaliselt peab uuesti rada ajama. Tegelikult oli meie jälg näha vaid Varessaare all, edasi tuli uut rada ajada. Andsin suuna Kaasiksaare parempoolsele nurgale kätte ja jäin ise viimaseks, et keegi maha ei jääks. Ei jäänud, grupp oli üsna ühtlane. Kiiremad pidid ees rada tegema ja veidi aeglasemad püsisid neil kenasti kannul.
Kui tunni aja möödudes Kellilt sõnumit ei tulnud, hakkasin veidi muretsema. Üritasin ise talle sõnumeid saata, kuid ilmselgelt ei saanud ta neid kätte. Nii olingi teadmatuses, kuhu ta jõudnud on. Lõpuks saatsin sõnumi sellele numbrile, kuhu ennist Kelli palvel Mustassaare koordinaadid olin saatnud. Selgus, et talle vastu tulnud auto oli takerdunud lumme ja Kelli ei teadnud jälle seda. Kui esialgu ma ei muretsenud, siis saamata temalt ka poolteist tundi hiljem kinnitussõnumit, tegelesin grupi sabas vaikselt suusatades üle kahe tunni sõnumeid saates ja kõnesid võttes olukorras selguse saamisega. Õnneks saadi auto viimaks liikuma ning suured pealkirjad lehtedes, kuidas ma õpilase metsa kaotasin, jäävad algaval nädalal ilmumata. Imelik oli see, et grupist polnud keegi märganud, et Kellit ei olegi...
Meie aga murdsime ülejäänutega paisuvas tuisus vapralt lõuna poole. Vana rada polnud näha, nii pidime uue raja ajama. Kaasiksaare nurgas tehti veidi pikem peatus, kuid ajasin nad peagi uuesti liikuma, sest veidi üle 4 km oli veel ees ja vbl tuleb bussile vastu suusatada.
Kui Kaasiksaare nurka oli esimestel üsna hea suunda hoida, siis piki Mäurassaare poolsaare serva suuna hoidmine oli esimestele keeruline. Juhatasin küll, et suund tuleb võtta sinna, kus ees paistev metsariba kõige kaugemal on, aga kaardil näeks meie rada välja paljude S-kujuliste loogetega 🤣, sest vaprad rajaajajad ei tajunud eriti suunda. Ikka pidin tagant kamandama - paremale! vasakule! Ikka muudeti algset suunda liiga palju. Kui lõpus rabamännikus suund esmalt vasakule ja siis paremale juba väga järsult võeti, läksin ise veel korraks ette.
Aga kohale me jõudsime, kell oli veidi pool kaks läbi. Buss oli juba kohal - Kaupo oli ikka julgenud selle viimase lahti ajamata lõigu bussiga ette võtta. Ainult ümber keeramine ei õnnestunud - pidime bussi lumest välja lükkama.
Nii lõppeski meie seiklusrikas rabasuusamatk. Oli tore matk ja meeldiv seltskond. Juba oleksin valmis uuesti minema. Kui lund veel peaks ja kaaslasi leiaks, siis kahe nädala pärast oleks mõeldav...
Nagu ikka, lõpetuseks ka matkavideo.
