Juba sügisel sai oma W-klassile lubatud, et kevadel tuleb kanuumatk Võhandul. Nii see ka teoks sai. Olin küll arvestanud, et selleks ajaks on klassis juba vähemalt mõningatel juhiload, nii et saab transpordi isiklike autodega lahendada. Paraku see nii siiski ei olnud, kuid Inara organiseeris abiturientide seast Mauri ja Martini koos oma autodega meiega kaasa ning mina oli ju ka oma autoga ja probleem lahendatud. W-klassist käisid matkal Inara, Marta-Helene, Liisa-Marie, Kristin, Laura, Helina, Cärol, Teresa, Karl Markus, Karl Erik ja Reiko.
Korraldus oli nagu ikka Ahjamatkade poolt, sedapuhku esimesel päeval Janno käe all ning teisel päeval lisandus veel Peeter, kes meid kanuul Leevilt alates kuni matka lõpuni saatis. Matk siis minu jaoks tavapärasel marsruudil Kääpa - Leevi lõkkekoht - Reo sild. Ja ajagraafik ka traditsiooniline - väljasõit Jõgevalt kell 9, Kääpale jõudsime kell 11. Edasine kulges küll mõnevõrra kiiremini. Võimalik, et tänu jahedale ilmale olime kärmemad ja ettevaatlikumad - ümber ei läinud kummalgi päeva keegi - ja nii olimegi esimesel päeval juba ajaga 3:45 Leevi lõkkekohas ja teisel päeval ajaga 4:30 Reo silla juures.
Ilmaennustus oli nädalavahetuseks kehvapoolne - laupäevaks lubas laialdaselt sadu või vähemalt hoovihmasid ning pühapäevaks samuti hoovihmasid. Kuna kevad oli olnud pikk ja jahe, siis oli ka vesi jões külm ja veetase küllaltki kõrge. Mitte küll nii kõrge kui eelmise kevade kanuumatka ajal, kuid siiski oli paadipõhja kriipivaid kive vähem, aga vesi mitte nii sogane ja läbipaistmatu ning allasõidud mitte ülikiired, vaid lihtsalt kiired.
Igatahes läks ilmaennustus selles osas täppi, et Võrumaale jõudes saime (õnneks veel autos olles) päris tugevat vihma tunda. Kääpale jõudes tibutas vaid veidi ja kui pärast autode laagripaika viimist ning Janno instruktaaži kuulamist kanuudesse istusime, siis lõppes ka see tibutamine. Peagi hakkas päike pilve tagant piiluma ja nii võis varsti mõningaid lühikese T-särgiga sõudjaid näha.
Kuigi pilliroog jõekallastel oli veel eelmisest aastast, st kole ja kulu, siis kõik muu oli erkroheline ja värske. Toomingad olid küll suuremalt jaolt ära õitsenud, kuid imelist lõhna hõljus sellegipoolest - ilmselt varjukülgedele jäävatelt okstelt. Märkasin jõekallastel hämmastavalt palju õitsvaid õunapuid ja musti sõstraid. Ja seda rõkkavat linnulaulu - nii tuntud kui ka tundmatut - jagus igasse hetke!
Listaku (Pindi) silla juures oli traditsiooniline pannkoogipeatus ja Paidral sai hetkeks jala maha, kui kanuusid ümber veskitammi kandsime. Siis sai ka meie ilus ilm otsa, taevas kiskus tumedaks, kostus paari piksemürinat ning viimase pooltunni kanuutasime vihmas.
Leevi lõkkeplatsil ootasid meid meie hommikul ette viidud autod. Hoolimata veel tibavast vihmast hakkasid kõik telke püstitama. Mina tegin hoopis lõkke üles ja toimetasin niisama. Varsti oligi aeg asuda kokkama. Vihm jäi ka tasapisi järele. Õhtusöögiks sai tatraputru liiga palju, kuid tomati-kurgisalatit oli just parasjagu.
Seejärel sättisid mõned ennast kaarte mängima, agaramad aga võtsid ette väikse jalgsimatka (samme ka ju vaja ikka koguda) August Sabbe mälestuskivi juurde.
Õhtune ajaviitmine kujunes kahjuks kahes erinevas seltskonnas. Mõned seadsid end sisse puukuuri lakas ja tundsid ennast seal lõbusalt, enamus pidas siiski lõkkeõhtut.
Päev oli olnud pikk ja väsitav. Nii hakkasidki kõik ennast juba kella üheteistkümne paiku vaikselt telkidesse unele seadma; isegi lõputult kukkunud käod jäid viimaks vait. Hommikul selgus, et Martin ja Mauri olid kuuripealse hoopis auto vastu vahetanud. Ja käod alustasid muidugi juba kella kolme ajal - õnneks mitte otse laagriplatsil, vaid kusagil kaugemal. Taamalt kostis ka sookurgede kluugutamist.
Kaerahelbeputru hommikusöögiks tegin küll targu juba vähem, aga ikka jäi päris palju karule. W-klass pole vist pudruinimesed või hoiavad lihtsalt saledat joont?
Kui autod lõppu viidud, sai kanuud taas veele lükatud ja meie seiklusrikkas merereis võis jätkuda. Esimesed poolteist tundi Leevi tammini oli ju küll rahulik vesi, kuid siiski küsis keegi mõnede ette jäänud kivide pärast, kas need olidki nüüd need kärestikud. Ei, ei olnud... Pealegi olid ka need kivid küllalt suures osas varjatud kõrge veeseisu tõttu.
Leevil ootas meid Peeter. Algselt ei pidanud ta tulema, kuid kuna saatjapoistel oli auto katki läinud, pidi Peeter oma lapse sünnipäeva sinnapaika jätma ja meiega ühinema - oli ju meile teiseks päevaks saatjat veele lubatud.
Tänu Peetrile lahenes meie ainuke tõsisem olukord Lauri veski juures, kus Marta ja Helina kanuu risti kivide otsa jäi, positiivselt (st kanuu ei läinud ümber, vaid tüdrukud sõitsid lihtsalt tagurpidi veskitammist alla) ja saime ka palju ilusaid portreepilte.
Siin siis meie lahingpaarid Peetri kaamerasilma läbi.
Niisiis - pärast tatrapirukat ja kanuude ümbertassimist Leevil algas matka põnevaim osa. Esmalt lihtsalt kärestikulist ja veel kiirema vooluga jõge hakkasid hakkima vanad veskitammid. Esimesena kahe astanguga Lilli allasõit, siis juba riburada Ojasuu, Lauri, Kassi, Viira, Süvahavva (ehk Viia) ja viimasena Reo veskitammid. Huvitav - tundus, nagu näinuks ma Kassi veski allasõitu esmakordselt...
Ilm oli jätkuvalt päikseline, kuigi mitte väga soe. Linnulaulu ja rohelust jätkus igasse hetke. Jäälindu seekord märgata ei õnnestunud, kuigi vilistamist oli kuulda küll. Liivakivipaljandeid jagus vaatlemiseks ridamisi.
Viimane - Reo veskitamm - tundub küll lihtne, sest tegu on pigem kärestikuga, kuid on salakavalate kividega. Nii lõpetasimegi Liisaga oma kanuuga allasõidu selg ees. Õnneks oli kanuu ikka õigetpidi.
Nagu juba eespool mainitud, olime kiired ja nii lõpetasimegi matka juba veidi pärast kella kahte. Autode juures kuivad riided selga ja siis koduteele!
Minu arvates oli väga tore matk. Jäin ülimalt rahule nii mõnusa seltskonna, imetabase kevadise looduse kui ka tegelikult prognoositust märksa parema ilmaga.
Ja siit tuleb matkavideo.
