Jõgevamaa Gümnaasiumi valikkursuste nädalal on selle kooli ajaloo algusest peale toimunud ka "Matkamise aluste" valikkursus. Nagu ikka - kaks päeva teoreetilisi loenguid, rühmatöid ja veidi ka praktilisi õppusi koolimajas ning seejärel seljakotiga kahepäevane jalgsimatk Piusa - Nohipalo - Meenikunno - Ilumetsa matkarajal (kokku 32 km).
Aga alustame algusest. Algus oli selline, et sellekevadisele valikkursuste nädala matkamise valikkursusele registreerus esimese hooga 17 õpilast. Hiljem aga selgus, et lausa 7 neist olid juba osalenud kas kevadisel lühikesel või sügistalvisel pikal kursusel (Anne-Liis, Jane, Maris, Pirgit, Märt, Margus ja Asko - järelikult hakkas matkamine meeldima!). Kuna teist korda samale kursusele ei saa, siis jäigi kursuse nimekirja esmalt vaid 10 õpilast. Kuna aga koolis oli maikuuks juba kuus ukraina õpilast, siis otsustati neile pakkuda matkamise kursust kahe argumendi toel - seal on vähem eestikeelset õppetööd (ainult kaks teoreetilist päeva) ja mina ju peaksin oskama vene keelt. Olin muidugi nõus ennast proovile panema - kas saan veel vene keeles hakkama. Samas ikka juhtisin tähelepanu ka asjaolule, et kas ukrainlastel on ikka huvi sellise asja vastu ja kas nad ikka on füüsiliselt selliseks parajaks katsumuseks valmis. Ühel päeval käisin siis neile oma kursusest rääkimas. Tulemuseks oli 67% - st neli tuli kursusele: Nazar, Nastja (Anastasiia), Nataša (Natali) ja Valerija (Valeriia). Meie oma õpilastest osalesid Heidi, Laura Eliise, Karoliina, Helina, Marii Maria, Rainis, Andreas, Madis, Sten ja Mart Gregor. Ukrainlaste varustusega oli muidugi probleem - kui seljakotid sai koolist, siis muu suure kraami (magamiskotid, magamismatid ja telgid) tõid kokku õpetajad.
Kahe teoreetilise päeva tarvis pidin eelnevalt ära tõlkima oma 149 slaidiga esitluse. Ühest küljest tahtsin endale venekeelseid tugipunkte, teisest küljest - samal ajal kui ma eesti keeles räägin, saavad siis ukrainlased venekeelset varianti lugeda. Seega pidin tõlke mahutama samale slaidile eestikeelse tekstiga. Kuna vahel läks tekst niiviisi liiga väikeseks, pidin osa slaide poolitama. Häda oli selles, et mul pole ju venekeelset klaviatuuri; koolis sain küll kasutada sellist, kus vene tähed eesti tähtede kõrval, kuid see oli ikka äärmiselt tülikas, sest silm näeb esmalt eesti tähti. Nii kasutasingi peamiselt Goodle Translate'i abi - siis sai põhiosa tekstist kopeerida ja vajadusel parandada. Aega kulus ikka üsna mitmeid päevi selleks tõlkimiseks...
Kui esimesel päeval teoorialoengutega alustasime, siis oli mul selg ikka täitsa märg. Teine päev läks juba lobedamalt, kuigi vahepeal alustasin kogemata uut slaidi hoopis venekeelse jutuga. Ja matkal sain enda arvates ukrainlastega vene keeles päris toredasti suheldud. Meie kooli pärisõpilased kasutasid küll ikka inglise keelt. Ütlesin küll, et proovige, aga mõned olid üldse soome keelt õppinud (vene keele asemel) ja ega teistelgi see vene keele oskus kiita ei ole.
Matkaks kogunesime neljapäeva hommikul poole kümne paiku Jõgeva raudteejaamas. Katsusin igaks juhuks ukrainlaste seljakotte - kui Natašal ja Valerijal oli kott suht oodatava kaaluga, siis Nastja ja Nazari kotid olid üllatavalt rasked. Kui küsisin, mis koti raskeks teeb, siis selgus, et neil on kummikud kaasas. Pidi ju marsruut üle raba minema! Kuidagi oli neil jutt laudteest arusaamatuks jäänud... Õnneks olid neil vanemad veel Selveri parklas ja nii saime kummikud koju tagasi saata.
Sõit Tartusse kulges suhteliselt pungil täis rongis ja sealt edasi Piusale (pärast ümberistumist) veel rohkem täis rongis. Suur osa õpilasi läks küll Taevaskojas maha, kuid mingi kooli ropendavad viiendikud (nii poisid kui tüdrukud) sõitsid meiega Piusale välja.
Matk ise oli marsruudi osas traditsiooniline: Piusa koopad - Nohipalo Mustjärv - Meenikunno raba -Nohipalo Valgejärv - Rebasmäe allikas - Ilumetsa meteoriidikraatrid.
Piusa koobastes vaatasime esmalt filmi, millel ei olnud venekeelseid subtiitreid, ja siis kuulasime tädi Sirjet, kes oma jutu põhipunktid kenasti ka vene keelde pani. Muuseumikoopas käisime ikka ka.
Juba pärast karjääri panin tähele, et Nastjal on kuidagi raske. Võtsin ta suure kaheliitrise veepudeli oma kotti. Esimeses peatuses aga küsisin kogu ülejäänud vee lisaks ning haarasin ka jope ja paksu pusa oma koti rihmade vahele. Sellegipoolest kulgesime kahekesi teistest märksa tagapool. Õnneks püsis ülejäänud grupp kenasti koos. Üritasin Nastja tuju vestlusega tõsta; mingil määral see vahepeal ka õnnestus, kuid kahjuks ei suutnud ma pidevalt vestlusteemasid leida (ei tahtnud väga ka Ukraina kohta küsimusi esitada). Kokkuvõttes püsisime tegelikult täiesti tavapärases graafikus, sest ka eelmistel aastatel on ikka mahajääjaid olnud; vaid viimane peatus oli paarsada meetrit varem.
Ilm oli ilus, päike paistis ja mõningaid pilverünki liikus ka. Temperatuur oli ilmselt mõnevõrra üle 20 kraadi, kuid täiesti talutav (st mitte liiga palav). Paaris peatuses tõstsin ka oma drooni lendu, nii et sain mõningaid päris kenasid vaateid ja videolõike. Ülejäänud grupiga sain matkamise käigus siiski vaid väheke rääkida - peamiselt peatustes, kui droonitamisest ja muidu pildistamisest aega üle jäi. Õnneks oli seltskond sellise mõnusa rahuliku loomuga ja matkamine kulges samuti mõnusas meeleolus.
Esimene peatus oli tavapärases kohas tamme all. Kõik olid tegevuses näksimisega, oli ju lõuna juba ammu käes.
Läbi Hanikase külakese kõndides nautisin, nagu ikka, õdusat vaikelu. Toonekurg oli ikka pesal ja üks tädike soovis meile head teed (imetles meie ilusaid seljakotte ka).
Teises peatuses metsa vahel sai selgeks, et parmud on sel aastal veel aktiveerumata - nägime vaid ühte põristamas ja see ei saanud ka aru, mida ta tegema peab.
Kolmandas peatuses selgus, et sääski on siiski liiga palju; nii mõnigi valas ennast sääsetõrjega suisa üle. Peatuse järel, veidi enne Maikellukeste mäge, oleks Nastja peaaegu rästikule peale astunud. Õnneks märkasin silmanurgast maokest (oli teine üsna pisike alles) ja hakkasin karjuma. Maikellukesi oli teeäärtes lademetes ja metsavahel saatis meid pidevalt nende joovastav hõng.
Neljas ja ühtlasi viimane peatus juhtus siis veidi kaugemal Mustjärvest kui tavaliselt, kuid see mõnisada meetrit oli võrreldes maailmarevolutsiooniga täiesti köömes. Seevastu sain seal ühe väga kena droonifoto meie grupist lookleval metsateel. Tegelikult olin neljanda käiguvahe keskel ootamatult ära väsinud. Kaalun ju alati oma seljakotti pakkides iga grammi vajalikkust ja nii olengi suutnud oma kotiga terve päeva kenasti vastu pidada. Nüüd andis Nastja kraam tunda. Viimast käiguvahet läksin aga juba, nagu öeldakse - täitsa aurude peal (st kütus oli otsas). Vahepeal ei suutnud isegi Nastja tempos käia, vaid läksin temast mõnevõrra ette (kui oled väsinud, on liiga aeglane tempo veel väsitavam). Õnneks hakkas Mustjärv paistma ja nii võisin päris lõpus teistele järgi minna ning laagripaika valima hakata.
Viimane laavu oli hõivatud ja rohkem rahvast ei olnudki! Meie õnneks ei jooksnudki ümber laagriplatsi Hansa kooli purjus seitsmendikud (nagu kahel viimasel korral oli juhtunud). Jäime siis esimesele laagriplatsile, sest teisel platsil puudus lõkkeasemel grillrest, mille peale oleksime saanud oma potid panna ja päris teiste inimeste kõrvale polnud ju põhjust minna. Hiljem saabus veel üks paar, kes ööbisid parklas auto katusetelgis.
Kõik hakkasid kohe oma telke püstitama ja sisustama. Aitasin Nazaril telgi püsti panna, sest Nastja oli lihtsalt omadega väga läbi (neil Nastjaga oli minu telk). Olin ka väss, kuid hakkasin kohe lõkke ja kokkamisega tegelema, sest istuma jäädes poleks ma ennast enam tegutsema saanud. Sain siiski toidu tehtud, aga õhtust jalutuskäiku Valgejärve äärde polnud ma küll valmis ette võtma. Hiljem küll mokaotsast nimetasin teistele, aga entusiasmi ei näidanud keegi välja ja nii jäigi vist esmakordselt see jalutuskäik ära.
Söögi valmimise ajal käisid tüdrukud ujumas, mängiti kaarte ja hängiti niisama. Järves ujumas käisid ka meie naabrid. Neil oli kaks ilusat ja väga hästi koolitatud hundikoera (terve õhtu, öö ja hommiku jooksul ei kuulnud haukumist ja meid ei käidud ka tülitamas). Õhtusöök (ikka tatrapuder) söödud, tegelesin veidi ka oma telgiga. Seejärel tõin lagedale üllatuse - paki grillvorste. Selgus, et kõik neid ei tahtnudki ja et ketšup oli puudu (tüdrukud käisid naabritelt küsimas). Seejärel grilliti ka üks pakk šašlõkki, mis tüdrukutel kaasas oli.
Mina kasutasin muidugi jälle võimalust drooni lennutada. Õhtupäikeses sai kauneid pilte klõpsitud.
Lõkkeõhtu sujus rahulikus vestluses. Nataša ja Valerjia olid rohkem omavahel, samuti Madis, Sten ja Mart. Nastja puhkas telgis. Ajasin vaheldumisi juttu nii meie lõkkeõhtuliste kui ka Nazariga. Kell oli 11 õhtul, kui Nazar tuli ja ütles, et Nastja tunneb ennast ikka väga halvasti ja et vanemad tulevad talle järele (ma vist pole maininud, et Nazar ja Nastja on vend ja õde). Poole kaheteistkümne paiku sättisid kõik ennast magama. Mina jäin lõkkevalvesse Nastja vanemaid ootama. Jõgevalt annab ju Mustjärve äärde sõita. Saabusid nad viimaks kella veerand kahe ajal ja nii sain minagi telki alles poole kahe paiku. Kuna oli palav ja olin liiga väsinud, siis keerutasin vähemalt tunni, enne kui uinusin. Kägu muidugi tegi oma nokka kella kolmest lahti, aga uinusin siiski kohe uuesti.
Hommikul ärkasin siiski juba enne kuute. Nii et kolm tundi und... Ronisin pärast poolt seitset telgist välja ja hakkasin tasapisi hommikust kaerahelbeputru vaaritama. Veidi enne kaheksat oli ka tee valmis ja võis laagri äratada.
Hommikune pakkimine sujus mõnel kiiremini, mõnel aeglasemalt, aga veerand kümne paiku tegime grupipildi ja meie teine matkapäev võis alata. Kuna nüüd kulgesid kõik enamvähem samas tempos, siis mingeid suuri vahesid sisse ei tekkinud (va pikal lõigul Valgejärvest Rebasmäe allikani, aga see oli ka suht väike vahe; lihtsalt tagapool kõndijad võtsid päeva rohkem mõnuga).
Liipsaare vaatetorni juures kasutasin seekord ülevaate saamiseks drooni ja nii ma torni ei jõudnudki. Teised käisid ikka ära. Nii kaunis on see kevadine erkroheline mustikavaip männimetsa all!
Meenikunno rabas Suure Soojärve ääres käisid mõned tüdrukud jälle ujumas (Marii annetas järvele oma spordikella). Mina üritasin mõningaid sootaimi tutvustada nii eesti kui ka vene keeles.
Valgejärve vesi oli karastavalt külm, nii et keegi ujuma ei kippunud. Kuna olin hakanud tundma, et väiksed varbad ei taha tossudesse ära mahtuda, käisin järvevees jalgu jahutamas. Droonitasin ka ikka.
Pikal teel Rebasmäe allikani mängisime erinevaid sõnamänge. Vene keelt sellel lõigul vaja ei läinud, sest ukrainlased olid kõik esimeses grupis. Rebasmäe allika juures rabas mind lõkkepaiga kõrvale tekkinud raiesmik. Turismiobjektide vahetus ümbruses peaks ikka lageraiet vältima!
Ilumetsa kraatrite juures tõstsin drooni viimast korda lendu. Sain ka ikka ilusa vaate Põrguhauale. Ühegi kuju juures pilti teha endast ei saanud, sest kuidagi jäin viimaseks ja polnud pildistajat. Noh, tegin siis tee peal endast selfi.
Ilumetsa raudteejaamas saime tunnikese reservaega pikutamiseks kulutada. Seekord ei jagunud kellelgi energiat isegi kaardimänguks. Pisike rong oli juba kaunis täis, sest mingi seltskond õpilasi tuli ilmselt Piusalt. Õnneks saime kõik ikkagi istuma. Alates Taevaskojast oli rongis hullumaja - tuli mitmeid õpilasgruppe ja üks suurem välismaiste tudengite seltskond, mis lõi rongi puupüsti täis. Aga Tartust Jõgeva poole pidime kõik taas seisma, sest kui meie rong Tartusse jõudis, oli Tallinna rong juba täis.
Aga Jõgevale me jõudsime ja võisime meie "seiklusrikka merereisi" lõppenuks kuulutada. Tore matk oli. Kõik matkad on ju toredad, aga vahel on mõni hingele vajalikum kui teine ja nii tundubki ta teistest toredam.
Siit tuleb ka matkavideo.
