pühapäev, 3. juuni 2012

10. klass Piusa - Nohipalu - Ilumetsa matkaradadel

1.-2. juunil sai teoks siis minu klassi juba tavaks kujunenud kevadmatk viimasel nädalavahetusel enne kooli lõppu. Nagu sügiselgi, polnud ka seekord enam tegu vaid poiste matkaga, sest suutsin kaasa meelitada ka meie klassi kolm neiut - Isabelli, Kätlini ja Merily. Mitte et poistel sellest sooja või külma oleks olnud - nemad tegutsesid ikka rohkem omaette ja tüdrukud pidid ise vaatama, kuidas hakkama saavad. Oh millal küll see poisteklassi lapsepõli otsa saab!? Aga olgu siis ka poiste nimed ajaloo annaalide tarvis kirja pandud: Sten, Egert, Arles, Aleks, Ivor, Karol, Erki, Karl, Indrek, Gert ja Timo. Neist kaks viimast olid esmakordselt meie klassi matkal, kaks esimest aga vähemalt meie klassi õpilastena viimast korda.

Aga alustame siis algusest - kell 9.33 istusid kõik rongis ja algas teekond Tartu poole. Seal tunnelist läbi ja Koidula rongi peale. Igatahes oli huvitav sõita esmakordselt mööda uut raudteeharu Koidula piiripunkti poole. Vana raudteed enam pole - see on üles võetud. Uue rajamisel on aga tehtud Kalevipoja väärilisi kaevetöid, et raudtee saaks sujuvalt laskuda Piusa ürgorgu ja seal Valga raudteega kokku joosta. Koidula jaam ise on suur ja lai - loendasin kokku 10 paralleelset teeharu. Pärast 10-minutilist peatust muutus sama rong Koidula - Piusa rongiks.

Esimeseks objektiks meie matkal olidki Piusa koopad. Nüüdsel ajal tuleb nende külastamiseks lunastada pilet, siis vaadata kohustuslikku filmi koobastiku elustikust, alles seejärel saab giidi saatel kinniehitatud koopasuust sisse minna. Sealgi tuleb piirduda vaid giidi jutustuse kuulamisega ja esimese võlvistiku alt tahapoole piilumisega. Need esimesed võlvid ja sambad on kaetud mingi krohviga, nii et liivakivi iseloomulikku triibulist tekstuuri saab vaid eemalt näha. Giidi jutt iseenesest polnud pikk ja igav. Aga kui giid küsis, millised on klaasi teised  toorained peale liiva, siis ei teadnud seda mitte ükski minu klassi õpilastest, kuigi seda just esmaspäeval õppisime. Ilmselt peab tätsa tõsiselt hakkama mõtlema uue ameti peale, liiatigi pole midagi kindlat ka Jõgeva koolide tulevikus....

Seljakotid selga ja matk algas. Esmalt läbi suure liivakasti ehk Piusa karjääri ja siis juba edasi liivase männimetsa vahel Piusa ürgorust tõusvat metsateed pidi. Kõigil hakkas kole kiire, nii jäingi koos Isabelliga tahapoole lilli ja liblikaid vaatama. Kõndisimegi pea terve päeva meie kolonni lõpus ja saime niiviisi enne peatset  lõplikku lahkuminekut pikalt juttu ajada (pärast jaanipäeva saab Isabelli vahetusaasta läbi). Isabelli eesti keel on juba täitsa hea, kuigi vahel esineb ka pisikesi vigu. Rääkisime paljustki, kuid oli hea kuulda, et ta on oma aastaga Eestis rahul.

Kuna teekonda Piusalt Nohipalu järvedeni sisaldab palju teeriste ja neil tuleb valida õige suund, siis esmalt sai grupp ikka igal teeristil kokku. Aga mida edasi, seda kiirem hakkas esimestel. Kuskil poole maa peal hakati mulle igalt teeristilt helistama, et kuhupoole siis keerama peab. Ei tea, mida nad sealt Mustjärve äärest leida lootsid? Sellise ilmaprognoosi peale ei olnud kindlasti seda ohtu, et laagriplats telkidest umbes on. Kas nad märkasid üldse varasuvise looduse veel erksat rohelust, kuulsid lindude helisevat laulu ja tundsid kilomeetrite kaupa metsateid ääristavate maikellukeste uimastavat hõngu? Kui nendel vähestel peatustel kokku saime, siis olid küll põhiteemaks sääsed, kes hoolimata Off-i ohtrast kasutamisest nende ümber pidavat keerlema.  Minu meelest oli ilm piisavalt tuuline ja kuigi sääski oli, polnud mingeid sääsepilvi ja mul polnud küll mingit vajadust end keemiaga sisse määrida.

Kui Nohipalu Mustjärve äärde jõudsime, siis visati suure kiiruga telgid püsti. Käbid kraabiti küll külje alt ära, aga kas telk satub auku või veidi kõrgemale kohale, sellele polnud paljudel küll aega tähelepanu  pöörata. Ka ukseava allatuule paigutamine läks enamusel meelest. Aleks ja Karol tegid öist paduvihma ja tuule kombinatsiooni prognoosi arvestades ainuõige otsuse, kui oma niruvõitu telgi varjualusesse kolisid. Tegelikult oli neid varjualuseid lausa kolm, aga ülejäänud olid oma telkides (nagu hommikuks selgus) liiga kindlad. Pean ütlema, et mina küll polnud oma juba kaheksa aastat tagasi ostetud telgi omaduste suhtes päris kindel, aga lootsin siiski Ferrino  reklaamile, et nende Summertime Air 3 pole siiski mitte paljas suvetelk, vaid sobib ka sessoonidevaheliseks perioodiks (st kevadeks ja sügiseks) ning tegelikult on varustatud isegi lumepõlledega. Peab ütlema, et hommikuks olin veendunud lubatu paikapidavuses: kui pea kõik teised ronisid juba kella kuue paiku läbiligunenud telkidest end lõkke äärde soojendama, siis meie Gertiga olime mõnusas unes. Nii et julgesin kõigile hommikul soovitada: kui kunagi hakkate endale isiklikku matkavarustust soetama, siis parem koguge mõnda aega ja ostke midagi paremat, kui et loodate mingi säästutelgi või -magamiskoti peale.

Aga korraks veel õhtusse tagasi. Millega siis sisustati seda ohtrat vaba aega Mustjärve ääres? Kui ütlesin poistele, et seekord teete teie lõkke üles, said Sten ja Egert sellega kähku hakkama. No muidugi olid RMK puud kenasti võtta, aga siiski tublid. Pudrukeetmist ma sellegipoolest kellelegi ei usaldanud, kuid tavapärasest suurema grupi tõttu ei osanud isegi soola kogust õigesti arvestada ja puder sai mage. Õnneks on see parem variant kui soolane - soola saab ju alati juurde panna.

Poisid kaunistasid aega jalgpalli tagumisega. Vahepeal ühines nendega ka Isabell. Siis toimus suure kisa ja kära saatel ujumine. Kui Kätlin oli hoolimata külmast ilmast otsa lahti teinud, siis ei saanud ka Erki ja Timo kuidagi minemata jätta ning siis Kätlin veel teist korda ka.... Mulistasid seal vees päris tükk aega, ei olnudki nii, et sisse-välja. Ainult aru ma ei saa - nii Timo kui ka Kätlin tunduvad sellise põdura tervisega olevat, kui nende puudumiste statistikat vaadata...

Olin seekord üldse vist teist korda kogu oma pikaajalise matkastaaži jooksul ka kitarri kaasa vedanud. Arvasin, et nagu mu varasemadki klassid, on poisid ehk jõudnud ikka, kus lõkkelaulud hakkavad peale minema. Aga võta näpust - kuigi pilli tinistasid nii mõnedki, oli praktiliselt ainus, kes kaasa laulda üritas, Erki, ja temagi vaid siis, kui tal muu tegevuse kõrvalt aega jäi. Nii et sain lihtsalt ise üle hulga aja veidi kitarri näppida, aga pilli kaasavedamisest tolku küll polnud. Ehk kunagi tulevikus.

Ilmaprognoos osutus seekord suurepäraselt täpseks. Sadu algus õhtul kella üheksa paiku ja kestis tasapisi tugevnedes terve öö, kuid kella seitsmeks hommikul jäi järgi. Saju alates kolisid tüdrukud peagi telki, poisid jäid varjualusesse  laua ümber veel kaarte mängima. Huvitav on märkida, et hoolimata vihmasajust saabus kella kümne paiku laagriplatsi esimesse ossa üks lastega perekond õhtusele grillile. Ööseks nad siiski ei jäänud. Poiste melu vaibus alles pärast südaööd. Selleks et hommikul kella kuue paiku taas alata Erki igaminutise ropendamisega suvalisel aadressil.

Kella kaheksa paiku ronisin siis lõpuks telgist välja ja panin selle lõkke ümber kügeleva seltskonna keskele ka veepoti tulele. Kui matkaplaan oli eelmisel õhtul veel selline, et hommikul lähen soovijatega Meenikunno raba ringile ja kaasatulijaid paistis olevat enamus, siis pärast hommikusööki selgus, et pean teele asuma üksinda. Nojah, igaühe enda valik. Ise arvan, et kui juba matkale sai tuldud, siis ikka nö täie raha eest. Kuigi vanal ajal sai nii mõnegi (mägi)matka marsruuti kärbitud - muudetud kas ilma või grupi jõudluse pärast, siis seekord polnud selleks küll mingit põhjust. Lõkke ääres üle järve tuhiseva tuule käes külmetamine oli kindlasti halvem mõte, kui füüsilise tegevuse näol endale soe sisse saada ja vältida asjatut ootamist. Sest seda oli meil plaanis nagunii - tagasiteel tuli Tartus terve tund rongi oodata. Aga ülejäänud ootamised olid küll põhjendamatud. Laupäeva hommikuks mõeldud matka asendasid kõik ise vabatahtlikult passimisega Mustjärve ääres ja Ilumetsa raudteejaamas tuli ka kaks tundi passida taas kord tohutu jooksmise pärast. Rebasmäe metsaonni juurde keeras küll sisse terve grupp, kuid allikal käisid vaid kuus inimest ja kui need allikalt tagasi jõudsid, olid ülejäänud juba silmapiirilt kadunud. Ka Ilumetsa kraatrite juures käis ära vaid kuus inimest ja sedagi kiiruga.

Meenikunno rabaring aga pakkus hulgaliselt ilusaid vaateid kevadisele loodusele ja tegelikult võimaluse olla veidi omaette, eelkõige vaba pidevast kisast (ikka veel!) ja alatisest tormamisest. Nii et nautisin seda ja olin rahul, et ikka otsustasin üksinda selle ringi ära teha.

Ongi vist kõik kirjas, kuigi mitte just kronoloogilises järjestuses. Üle lugedes tundub mu meenutus seekord mõnevõrra kriitiline, kuid olgu kohe ära öeldud, et matk mulle meeldis ja loodetavasti ka teistele osalistele. Lihtsalt sellised need meenutused on...



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.