esmaspäev, 2. oktoober 2017

Oktoobripäike 14

Tänavune Oktoobripäike toimus viimase aja kombe kohaselt taas septembris. Aga ega nimi meest riku, kui mees, st matk ise väärt on. Vanade matkasemude arvates siiski on, sest raudvara - Kolbergid, Priid ja Katid - olid kohal, lisaks ka meie uuema aja alati särav matkakaaslane Riina ja pealinna esindajana Martin. Noorema põlvkonna esindajaid Jõgevalt polnud paraku kedagi, sest Kaire ei saanud osaleda ja (ilmselt) seetõttu polnud ka teistest tulijaid.

Grupipilt Pikanõmmel (lisaks kaamera taga Neeme)
Alustasime ikka Pikanõmmelt. Majandustoimkonnas olid vanad olijad Maris ja Toomas, kes üksiti mõlemad autod Mustassaarde toimetasid. Ülejäänud kuus vaprat asusid teele tavapärasele marsruudile üle Muraka saarte Varessaare poole. 

Pikanõmme paisjärv

Pikanõmme aknad on tühjad
 Kuigi ilm oli lauspilves ja hall, oli kuldne sügis täies ilus nauditav ka päikeseta (mis oleks muidugi veel kõvasti värvi lisanud). Meie õnneks ei sadanud vihma ja imelikul kombel jäid mul pikas rohus eeskäijana isegi püksid kuivaks, sest kastet ka polnud. Nojah, eks see kaste istuski üleval pilvedes.

Võhkassaare kaasik

Karusammal
Võtsin juba alguses eesmärgiks keskenduda oma fotokaga seekord eelkõige loodusele. Nii ma klõpsisingi pea igat vähegi värvilisemat mätast ja lisaks suristasin ka videolõike. Hiljem monteerides tuli korra isegi mõte inimesed videost üldse välja jätta ja teha seekord päris loodusfilm, kuid lõpuks siiski nii ei läinud, sest leidsin, et loodusfilmi jaoks olid mõned olulised kaadrid puudu. Aga video on siin, nii et igaüks saab ise tema väärtuse üle otsustada.


Matk ise kulges tavapäraselt esmalt metsas ragistades, siis juba piki rabaserva ja nii lõpuks saarte all rabaranda tüürisimegi. Rabaserva kõrges rohus oli palju erakordselt suuri jõhvikaid. Südant kõvaks tehes noppisime siiski vaid kohustusliku peotäie mannavahu jaoks. Rabasaarel pidasime maha pisikese eine ja siis juba kummikukatkumise väljale. Eelmise nädala kogemustest lähtuvalt võtsin suure kaare paremale ja nii saime üsnagi kerge vaevaga (st kuiva jalaga) sellest väljast üle. 

Riina
Kuna eelmisel nädalal oli õnnestunud ka üle atraktsioonide väga head teed pidi minna, siis pingutasin märga sügist arvestades selle nimel, et jäljed üles võtta. Lõpuks see ka õnnestus. 

Martin
Nii oli ka see matkalõik sündmustevaene. Seetõttu jätkus rohkesti aega looduse nautimiseks ja juba eespool nimetatud fotokaga opereerimiseks. Järgnevalt mõned sügisvärvides mättad.

Sügisehteis muraka lehed

Turbasammal oma värvikirevuses

Kukemari

Kukemari ja kanarbik

Teine eine toimus nagu ikka pärast atraktsioone ja siis juba joonelt Ilusate laugaste poole. Pilved olid selleks ajaks omandanud veel tumedama tooni, kuid nagu nimigi ütleb - Ilusad laukad on alati ilusad. Sellegipoolest pidas Google Photos vajalikuks paarile pildile veel värvi lisada. Mõnevõrra kunstlikuks need pildid muutusid, kuid ikkagi on kena, eksole?

Minu lemmiklaugas

Ilusa lauka veerel, ise ka ilusad :-)
Minu lemmiklauka kaldad oli tänavu kaetud rikkaliku jõhvikavaibaga. Ei teadnud kohe, kuhu astuda või millest pilti teha / tegemata jätta. Ja mitte mina üksi polnud hädas - ka teised kükitasid oma telefonidega laukaveerel ja üritasid üha kaunemaid pilte jäädvustada. 

Mare jõhvikafotojahil
Lisaks tõendas jõhvikarohkus, et Bossi juhitud Lähte pedagoogide rühm polnud nii kaugele jõudnudki.

Jõhvikamets
Kuigi ilm oli jahedavõitu, ei jätnud Ants ujumist vahele ja ujus veel majandustoimkonnas oleva Marisegi eest.

Ants omas elemendis

Viimased poolteist kilomeetrit kulgesid küllalt kiiresti. Isegi Varessaare alune märg heinamaa võttis vaid napilt 15 minutit. 
Varessaares ootas meid aga üllatus. Kui eelmisel nädalavahetusel oli kõik tavapärane, siis nüüd olid RMK renoveerimistööd hoo sisse saanud. Majal korstent enam polnud, alusmüür alles vaid tükati ja esimese korruse põrandad üles võetud. Osa alumisi palke oli juba asendatud ja nende alla valatud postvundament - nagu onnike kanajalgadel. Maja jättis küll mulje, et vaid ime hoiab teda laiali vajumast. Tegelikult oli otsaseinte vahele pingutatud tross. Eeskoja seinte kalle oli siiski veel keskele kokku jooksev. Loodetavasti lõpeb see renoveerimine paremini kui kümnekonna aasta tagune katuse vahetus (selle peaks praegu uuesti ära vahetema!). 
Kanajalgadel Varessaare
Maris ja Toomas olid Lähte matkagrupist jäänud lõkkel elu sees hoidnud ja nii jäigi meil üle vaid pudruvesi tulele panna. Järgmises etapis valmis tee ja lõpuks juba pimeduses traditsiooniline mannavaht. See sai küll seekord veidi kõvavõitu (pole harjunud seda nii väiksele seltskonnale keetma). Aga hea oli ikkagi!

Hommikune grupipilt Varessaares
Õhtujutud keskendusis sedapuhku Varessaare ajaloole. Tegelikult soovitaksin huvilistele lugemiseks Juhan Lepassaare raamatut "Sooradadel". Minugi info pärineb suuresti sealt. Kardetud külmööbimine ei osutunudki külmaks. Hommikune äratus oli vanemale põlvkonnale kohaselt küllal varajane. Kuna Antsul oli juba tuli üles võetud, siis läks ka kokkamine kiiresti. Selles kiiruses ei pannud ma aga tähele, kuidas oma kõrgtehnoloogilisest kangast jopega vastu tulist pajaalust läksin ja nii saingi oma jopesse 10x5 cm suuruse augu. Nuuts ...
Marise ja Toomase poolt väga märjaks ja poriseks räägitud Mustassaare tee osutus tegelikkuses poole kuivemaks kui nädal tagasi ja nii ei kulunudki meil kuigi kaua autodeni jõudmiseks. Läbi siis selle aasta rabamatkad...

Tume soovesi lombis on kaetud langenud lehtedega

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.