JmG matkamise aluste lühikursuse matk Piusa - Nohipalo - Meenikunno - Ilumetsa matkarajal

Ka tänavu toimus Jõgevamaa Gümnaasiumi valikkursuste nädalal "Matkamise aluste" lühikursus.  Esmalt kaks päeva teoreetilisi loenguid ja rühmatöid koolis ning seejärel seljakotiga kahepäevane jalgsimatk Piusa - Nohipalo - Meenikunno - Ilumetsa matkarajal (kokku 32 km). 

Eriliseks tegi tänavuse matkakursuse asjaolu, et osalejaid oli erakordselt vähe. Kui tavaliselt on grupp olnud 15 - 20 inimest ja mõnel aastal pole kõik soovijad äragi mahtunud, siis seekord vaid 8 huvilist. Ja teine moment veel - kui tavaliselt on grupis tüdrukute ülekaal, siis seekord olid ainult noormehed. Olgu siis grupi koosseis siinkohal ka üles loetud: Ruuben, Indrek, Renar, Karl Mark, Joosep, Henri, Rivo ja Kaarel. 

Matkale startisime 7. juuni hommikul 9:22 Jõgeva raudteejaamast. Tavapärane oli ka puupüsti täis rong, seda eriti pärast Tartut. Piusa koobaste pileteid me seekord ei saanudki, kuigi üritasin neid broneerida kaks nädalat varem. Oli ju põhikooli matemaatikaeksami päev ja mudilased majadest välja saadetud. 

Matk ise oli marsruudi osas traditsiooniline: Piusa koopad - Nohipalo Mustjärv - Meenikunno raba -Nohipalo Valgejärv - Rebasmäe allikas - Ilumetsa meteoriidikraatrid.

Esmalt peatusime juba karjääri serva peal, et paar droonivõtet teha. Edasi läks vägagi tavapärases tempos. Esimene käiguvahe lõppes keset põlde tamme all. Siis läbi Hanikase küla ning metsa vahel viimase maja juures tuli teise käiguvahe peatus. Kolmanda käiguvahe lõpetasime ristuva metsatee servas, neljandaga jõudsime Lepassaare - Veriora teele välja (uuematel kaartidel on selle tee nimi küll Viluste - Lindora tee). No ja sealt oli ju Mustjärve äärde kiviga visata (viimased 2,5 km). 

Poisid asusid kähku telke püstitama. Mina olin kaval ja ruttasin ujuma. Kuna kevad on jahedapoolne olnud, siis polnud eriti sooja järvevett ju oodata, aga võis loota soojemale pinnakihile, mis Mustjärvel tänu tumedale veele alati olemas on. Nii oligi. Tegin väikese ringi ja suplushooaeg oligi avatud. 

Pärastpoole käisid poisid suuremalt jaolt ka ujumas. Edasi järgnes tatrapudru vaaritamine ja õhtusöök.

Pärast õhtusööki käisin nendega, kel veel jaksu oli, Valgejärve ääres. Õhtuhämaruses hakkasid ründama sääsed, eriti palju oli aga tänavu väikseid musti elukaid. Õnneks kukkus neil umbes pool üksteist mingi kell ja korraga oli õhk neist puhas. Lõkkejutte jätkus kauemaks. Jagasin oma meenutusi matkadest, poisid rääkisid riigikaitselaagrist.

Peaaegu oleksin unustanud õhtu kõige lõbusama hetke. Poistele helistas Elar, kes jagas oma muljeid Tallinna reisist (ta oli Tiidu pealinnade tuuril). Kuna kuulajaid oli rohkem, siis pandi mingil hetkel Elar kõlari peale. Jutt veeres ning mingil hetkel lausus Elar: "Käisime vanalinnas ühes poes ja tegime paar aiki kah." Poistele tegi see kõvasti nalja ja siis öeldi Elarile, et mina kuulen ka seda juttu. Elar oli kangesti kohmetunud, aga mina ei saanud tegelikult aru, mis see aik on. Poiste reaktsioonist arvasin, et ilmselt midagi seoses alkoholiga. Küsisin vargsi peregrupist nõu. Isegi Joosep ei teadnud, mis see on - arvas, et ma kuulsin valesti. Küsisin siis poiste käest otse - olevat Saku Ice mingis kohalikus argoos. Nii et ka mina sain matkal targemaks.

Veidi ka meie naabritest. See oli huvitav perekond - ema, isa, ca 5-aastane poiss ja koer. Kui Mustjärve äärde kohale jõudsime, käisin neilt küsimas, et kas nad jäävad ööseks (jäid küll, seega majutusime meie esimese platsi äärde, sest nemad olid viimase juures). Märkasin selle tervitusvisiidi käigus kahte kasti džinni (longero). Ega sisse ei näinud, arvasin esialgu, et ehk ei ole kastis džinn. Õhtu arenedes selgus, et oli. Isa käis ringi, purk pidevalt käes. Ema käes vähemalt ei näinud. Tema muretses hoopis koera pärast, et see meid häirima ei tuleks. Koer oli muidu kena ja viisakas. Kui viimaks magama hakkasime sättima ja hambaid pesime, ilmus isa äkki meie platsile. Hiilis puu tagant puu taha ja oli kuidagi kentsakas (loe: umbjoobes). Küsis, kas meil on džinni vaja. Ei, meil ei olnud vaja. Lõpuks hiilis minema...

Öö esimene pool oli rahulik. Hommikupoole enam nii mitte. Kell 5 lülitati kägu sisse. Kell 6 lülitati kägu välja ja sookured sisse. Poole 7 ajal lisandusid kaarnad. No ja kell 7 oli juba vaja hakata hommikulõket tegema.

Hommikupuder söödud, asusime pakkima. Kella 10 ajal tegime grupipildi ja teine matkapäev võis alata. Esmalt viis metsarada meid Liipsaare matkaonni ja vaatetorni juurde. Sealt edasi juba mööda laudteed üle Meenikunno raba. Mõned uljamad (Ruuben ja Indrek) käisid Suures Soojärves ka ujumas, kuid enamus vaatas niisama pealt. Tegime ka pisikese põike Päikseloojangu maja juurde ning siis edasi juba Valgejärve äärde. Ka siin käisid samad poisid ujumas. Mina aga oleksin peaaegu drooni ära uputanud - vee kohal on mingi probleem signaali levikuga. Õnneks allus droon siiski viimaks korraldustele ja põrutas ... puu otsa (sest ma ei jõudnud ära keerata, tahtsin, et ta ikka maale jõuaks). 

Matka viimane osa oli ehk kõige ... venivam? Kui muidu on teine päev huvitav objektilt objektile kõndimine, siis Valgejärve äärest Rebasmäe allikale on tunnike tüütut vantsimist. Igatahes tehtud see lõik sai. Ka villidega kimpus Henri ja Rivo jõudsid kenasti kohale. Allikal käimiseks olid piisavalt kõbusad siiski vaid Ruuben ja Indrek (ei tea, kas ujumine mõjutas?). Siis veel poolteist kilomeetrit Ilumetsa meteoriidikraatriteni. Ja viimane kilomeeter raudteejaama.

Peab ütlema, et matk õnnestus suurepäraselt. Ilm oli ilus. Seltskond oli mehine, mõnus ja tore. Loodus veel kevadiselt lõhnav ja helisev. Mida veel tahta? Ahjaa - väikseid musti söödikuid võiks mitte olla.

Lõpetuseks ka väike matkavideo.