JmG valikkursuse kevadmatk Põhja-Kõrvemaal

Minu loendamatute matkade ajaloos oli see küll esimene kord sumbata 15 cm paksuses sulalumes, jalad all ringi käimas. Eriti libedad olid laudteed. Ja telkida tavaliste telkidega lumehanges. Aprilli lõpus! Aga matkamise aluste kursuse suusamatk jäi talvevaheajal suure sula tõttu ära. Nii planeerisimegi kevadvaheajaks mõnusa jalgsimatka Põhja-Kõrvemaale. Oleks vist pidanud ikka suusad kaasa võtma...

Aga alustame algusest. Ilm oli kevadise koolivaheaja nädala alguses üle Eesti talvine. Jõgeval jõudis küll tekkinud lumekirme ära sulada, kuid mida põhja poole, seda lumisemat pilti teekaamerad näitasid. Kuna aga matk oli juba korra edasi lükatud, siis polnud enam varianti - pidime ära käima. 

Esmalt kaart ja statistika: 1. päev 16,0 km ja 5h 16 min (koos peatustega), teine päev 16,4 km ja 4h 7 min (ikka koos peatustega). Tegelikult matkasime siis ühte lõiku Oandu - Ikla matkateest, nimelt sellist: Kemba - Järvi järved - Kõnnu Suursoo - Paukjärv - RMK Kulli lõkkekoht - Venemäe vaatetorn - Riistakõrve raba - Pikk nõmm - Aegviidu.

Suurendamiseks klõpsa kaardil

Tänavune kursus oligi väiksearvuline ja kui siis veel kaks osalist teatasid, et neil on vaheajal plaanis välisreisid, jäigi peale minu vaid kuus matkalist: Kasper, Jasper, Kaarel, Marcel, Kristjan ja Remo. 

Nii väikese seltskonna jaoks polnud mõtet bussi tellida – läinuks ühe inimese kohta liiga kalliks, odavam oli kasutada ühistransporti. Nii alustasimegi oma matkale sõitu kolmapäeva, 24. aprilli hommikul kell 8:00 Jõgeva bussijaamast, kust esmalt sõitsime Rakverre. Seal pidime 40 minutit bussijaamas aega parajaks tegema, et siis järgmise bussiga sõita Tallinn - Narva maanteele Kembasse, kust meie matk alguse sai (bussipeatuse nimi on küll Kõnnu). 

Üle paljude päevade tervitas meid matka alguses ka pilvede vahelt piiluv päike, kuid juba mõne tunni pärast mähkus taevas taas madalate hallide pilvede kangasse, kust aeg-ajalt mõne tera lund või piisa vihma ka poetas. Õnneks küll tõesti ainult mõne. 

Esimesed kilomeetrid Järvi Pikkjärveni läksid lennukalt. Metsateel olid mõned autod sõitnud ja kuigi sõidujälgede vahel oli üsna paks lumi, kõndisime meie piki autojälge. Seljakoti all hakkas peagi soe ja nii koorisid kõik esimese riietumispausi ajal ühe kihi vähemaks.

Pikkjärve ääres tegime väikese snäkipausi ja vaatasime niisama ringi. Huvitaval kombel oli pool järve veel jääkaane all.

Järvi Pikkjärve telkimisala

Edasi kulges rada piki järve idakallast ja oli mõnes kohas ka vee all, nii et pidime veidi kõrgemale nõlvale turnima. Mingit jälge enam ees ei olnud ja nii pidimegi ise lumes sumpama. Esimestel raskem, tagumistel kergem. Järve tagumises otsas oli pisike laudteeke.

Peagi ületasime veel ühe metsatee ja siis märkasime puude vahel vilksamas juba Järvi Pärnjärve. Selle äärde me minema ei hakanud, vaid võtsime suuna otse Kõnnu Suursoole. Ületasime väikese künkakese ja enne rabaserva sattusime kaitseväe kontrollposti. Kahjuks oli meie matkanädal tervenisti broneeritud kaitseväe keskpolügoni laskeharjutusteks ning Jussi järved ja nõmm olid matkajatele suletud - pidime kasutama alternatiivset rada, mis kulgeb veidi lääne poolt. Üks sõdurpoiss pani meie nimed kirja, kinnitas meile, et võime kasutada ainult alternatiivrada ja lubas meid siis edasi. 

Kontrollpost

Rada suundus otse raba suunas, ees paistis Pikklaugas. Pöörasime paremale ja leidsimegi end Kõnnu Suursoo laudtee algusest. Laudteel oli ka mingi 10 cm märga lund, selle all kaks libedat lauda. Pidi hoolega ette vaatama, et mitte libastuda. Rabas oli veetase kõrge, nii et kohati oli laudtee üsna veega tasa. 

Rabalaukad pakkusid siiski silmailu (kui oli mahti neid silmanurgast piiluda) ja vaatetorni tipust avanesid kaunid vaated mustavatele veesilmadele.

Poisid ruttasid pärast vaatetorni kiirel sammul edasi, mina jäin veidi tahapoole - talviste laugaste sünget ilu nautima. Laudtee serva ääristasid kollase-mustatriibulised hoiatuspostid - nendevahelist mõttelist joont ei tohi laskmiste ajal ületada.

Paukjärve oosi nõlval sain nad taas kätte. Ronisime siingi vaatetorni. Ühel pool Kõnnu Suursoo, teisel küljel Paukjärv. Mõnel tekkis küsimus, kuidas selline pinnavorm, mis kangesti inimkäte loodut meenutab, tekkinud on. Seletasin siis ooside kujunemist liustikulõhedes.

Paukjärv

Laskusime Paukjärve telkimisalale. Uudistasime kunagise skaudilaagri asukohta.

Suurendamiseks (lugemiseks) klõpsa

Teekond jätkus piki Paukjärve läänekallast. Järve lõppedes pidime tõusma künkakesele, et siis taas laskuda. 

Olime jõudnud Oandu-Ikla matkatee põhiraja ja alternatiivraja hargnemispunkti. Lipumastis lehvis punane lipp, stendil olid taaskord üleval hoiatused ja rajaskeemid. Keerasime siis meiegi Kaksiksilla teele. Peagi ületasime Soodla jõe. 

Soodla jõgi

Ka siin paistis kaitseväe kontrollpost, kuid meie vastu huvi ei tuntud. Leidsime alternatiivraja teeotsa ja keerasime uuesti metsa vahele. Tee oli esmalt üsna porine, kuid siis ilmusid selle äärde sadu meetreid pikad laudteelõigud, nii et võisime suuri poriloike kartmata, kuid hoolsalt jalge ette vaadates teekonda mõnusalt jätkata. 

Kui rada taas kõrgemale ja kuivemale pinnasele jõudis, tekkis meil korra probleem rajatähiste leidmisega, kuid see lahenes peagi. Küll aga oli tüütu sügavas lumes sumbata ja langenud puude ümbert teed otsida. Tegime ka väikese einepausi, et jõudu koguda. 

Rada jätkus üsna pika ja lumise sirgega. Tundus juba, et me ei jõuagi sellest metsast välja. Lumi oli ka ikka päris sügav. Panin korraks Google Mapsi ja GPSi sisse ning leidsin, et Kulli lõkkekohani on vaid paarsada meetrit. Esimesed olidki juba metsateele jõudnud ja ootasid mahajääjaid suunaviitade juures. 

RMK Kulli lõkkekoht osutus tagasihoidlikumaks kui ootasime. Kaetud lõkkeaseme rest oli puudu (õnneks oli keegi sinna jätnud mingi vana grillresti, millele saime oma poti sättida), puid oli armetult vähe (aga meist jäid neist umbes pooled veel sinna), ligipääs järvele (kust pidi vett saama) oli langenud puid täis. Viimase probleemi lahendamine oli küll kõige lihtsam - kasutasime hoopis lund (ilusat valget lund) ja sulatasime sellest vett. 

Esmalt keskendusime aga telkide jaoks platside lumest puhastamisele ja telkide püstitamisele. Teised said oma telgi kaunis kähku püsti, ainult Kaarel ja Marcel jändasid hulk aega ning kutsusid teisi appi. Neil oli ka mingi ennenägematu konstruktsiooniga telk. Aga kokkuvõttes see ei osutunudki väga keeruliseks. 

Tegime kohe ka lõkke üles ja asusime lund sulatama. Kuna see oli märg ja raske, siis ei kulunudki palju aega, kui puder juba valmis oli. Ikka traditsiooniline tatrapuder sealihakonserviga. Teega läks veidi kauem aega, sest tahtsime seda teha terve potitäie. Et ikka terveks õhtuks jätkuks. Jasper tegeles hoolega oma saabaste kuivatamisega ja kahetses, et polnud vahetuseks plätusid kaasa võtnud. Nii ta siis kõndiski ringi, kaks kilekotti jalgade otsas. 

Õhtusöök söödud, kogunesid poisid Kristjani ja Remo telki kaarte mängima. Remo oli kogemata suurema telgi kaasa võtnud. Nüüd kulus ära, kuid magamine oli neil seetõttu külmapoolne. Mina tegin väikese jalutuskäigu ja mõned telefonikõned. Seejärel istusin lõkke äärde pilte üle vaatama ja jõudsin isegi FB postituse emotsiooniderohkest päevast valmis teha. 

Pärastpoole tulid ka poisid veel lõkke äärde ja kuidagi ootamatult (külm ilm ikkagi) jätkus juttu kauemaks. Pimedaks ka veel ei läinud. Kui lõpuks hämarduma hakkas ja ma arvasin, et võiks hakata telkidesse pugema, avastasin üllatusega, et kell on juba veidi üle kümne. Valge nagu suvel! Samal ajal algas polügoonil suurem laskmine, mis kestis pea tund aega.

Öö osutus vähemalt mul parajalt soojaks. Olin kaasa vedanud oma kõige paksema magamiskoti. Kuigi magasin vaid oma võrkpükste väel, ei olnud mul külm; tegelikult sättisin veel sulejopegi magamiskotis jalgade peale. Poistest vist mõnel siiski oli öö jahedavõitu. Mul ka ei tulnud pähe neile eraldi veel meelde tuletada tundides räägitut, et külma ilma korral võta kaasa magamiskoti sisse õhuke fliis.

Hommikul hakkasin poole seitsme paiku telgis oma asju pakkima ja veidi enne seitset tulin välja ning tegin lõkke üles. Kuni vesi keema läks (lume sulatasime juba õhtul valmis), pakkisin seljakoti kokku. Poole kaheksaks olid nii tee kui puder valmis ning võis äratada ka need, kes veel ise ärganud polnud. 

Hommikune kaerahelbepuder pohlamoosiga läks hästi peale ning kui Marcel keeldus söömiseks telgist välja tulemast ja käskis enda pudru ära süüa, siis söödigi see ka veel ära. Pesin potid, et Kristjan ja Jasper saaksid ka oma kotid kokku panna. Teised pakkisid seni oma asjad ja telgid. Ainult meie noorkotkas ei saanud kuidagi telgist välja - teatas muudkui, et pakib oma asju (seda ta väitis ennast tegevat ka hommikusöögi ajal). No kui palju tal siis seal seda pakitavat kraami oli?! Kaarel pidi tema järel ootama ja nii oligi lõpuks laagriplatsil pilt, kuidas kõigil teistel on kotid koos, aga kahel mehel mitte. 

Veidi enne üheksat saime siiski liikuma. Teine päev kujunes selles mõttes kergemaks, et kuigi lund jätkus kuni Aegviiduni välja, päästsid meid suuremalt jaolt ees olnud kaitseväe villise rattajäljed. Tõsi küll, nii mõneski kohas oli see täitsa poomil turnimisega võrreldav - niivõrd kitsas oli jälg, et nõudis jala täpselt teise jala ette seadmist. Õnneks oli öine sula lumekihti õhemaks vajutanud. Siiski tuli ka täna nii mõnelgi pool sumbata märjas lumes. Aga see ei kohutanud vapraid matkaselle, kes olid tõeliselt tublid ja mul tuli hoolega vändata, et nendega sammu pidada. 

Esmalt suundusime Koersilla parkla suunas, kuid siis oli taas ees punane hoiatuslipp ja meie pidime keerama Venemäe suunas. Rada lookles männimetsa vahel, mäest üles ja mäest alla, kord ühel pool, siis teisel pool mingi väike rabake. 

Venemäe telkimisalal ronisime ka vaatetorni. Kaugemal paistis lumine lagendik - Jussi nõmm - kuhu me seekord siis ei saanudki. Aga ega seal lumega midagi näha ka polnuks. 

Jätkasime teekonda. Mõne aja pärast jõudsime taas mulle tuttavale Oandu - Ikla matkatee põhirajale välja. Poisid andsid aga jalgadele valu. Pidin mitmel korral ütlema, et teema nüüd ikka väikese peatuse ka. Kuna valdavalt oli jälg ees, siis liikusime kiiremini ja rongi peale hiljaks jäämist polnud karta. Juba tuligi tuttav Riistakõrve raba vasakul, edasi Pikknõmm, siis Harakjärv oma väikese rabakese ja laudteelõiguga ning siis olimegi Aegviidu külje alustel suusaradadel väljas. 

Harakjärv

Änni järve ääres on kiuslik maaomanik matkatee tõkkepuuga sulgenud. Nii peabki matkatee kasutama suusaradu, mis ei ole ehk kõige otsem tee ning kulgeb paljuski üles-alla – et suusatajal ikka huvitavam oleks. Meil tuli lumistest mägedest üles rühkimine ja alla libistamine siiski päris kenasti välja. Mida rohkem Aegviidu poole, seda vähemaks jäi ka lund. Kohati oli isegi paljaid laike, kus võis näha külmetavaid sinililli. Ühe koha peal nägime lumes ehmatavalt suuri koerajälgi. Loodetavasti liigub ta koos omanikuga. 

Nii see Aegviidu viimaks kätte jõudiski. Tegime veel grupipildi alevi sildi juures ning võtsime siis suuna raudteejaamale. 

Rongini oli veel üle tunni aja aega. Kuna toimivat jaamahoonet Aegviidus pole, siis otsisime üles lähima kohviku (ehk ka ainsa?) - Piibe kohviku. Tellisime endale burksi ja puhkasime jalga.

Paarkümmend minutit enne rongi aega sättisime sammud perrooni poole. Panin selga-jalga kuivad riided. Uurisime rongiplaani. Päris tihe liiklus Tallinna suunas, aga Tartu suunas sõitmiseks pidime esmalt 14:14 väljuva Narva rongiga Tapale sõitma, et seal siis pool tundi oodata Tallinn - Tartu kiirrongi. Sellega saime siis viimaks Jõgevale.

Jõgeva perrooni peal sain veel oma potid poistelt kätte ja läbi meie matk saigi. Poistel on vaja veel oma matkablogid teha ja siis on ka selle aasta pikk Matkamise aluste valikkursus läbi. 

Üldiselt on alati olnud nii, et matkamise aluste kursusele tulevad toredad noored ja mingeid suuremaid probleeme pole. Tänavuse kursuse kohta aga leidub mul ainult ülivõrdes sõnu. On tuliselt kahju, et see kursus läbi on. Jään neid matku ja seda seltskonda igatsema. Aga ehk mahuvad nad järgmisel aastal mõnele matkale kaasa tulema. Kuigi - need matkad on siis juba hoopis teised matkad...