Täna oli nüüd selle õppeaasta viimane matk, sest nädala lõpuks saab kool läbi. Nimelt käisime Jõgeva põhikooli õpetajatega Naissaarel. Väljasõit Jõgevalt oli juba 6:45, aga Tallinnas Pirita TOPi sadamas pidime üle tunni aja ootama, sest laev "Monica" läks alles kell 10.
Ilm oli kergelt vihmane ja tuuline ja juuni kohta jahe.
Esmalt toimuski uduvihmas väike tuur nõukaaegse sõjaväe kastiautoga (ZIL) - see oli küll häbematult lühike, piirdudes vaid kahe objektiga: meremiinide laadimisplatvorm ja kirik. Ometigi oli registreerimisel välja pakutud valik kahest marsruudist, kummalgi neli objekti... Haltuuramaiguliseks jäi see pool päevast ...
Veidi peale kella ühte pandi meid maha saare lõunaservas Männiku külas, kus pakuti lõunat. Selleks oli veidi plovi ja kapsa-porgandisalatit. Veidi selles mõttes, et äärepealt oleks viimased ilma jäänud ja juurdevõtmisest ei saanud kõneldagi.
Seejärel matkasime omal käel piki rannajoont. Kokku umbes 8 km. Ilm läks paremaks ja kui meri ei haisenuks, siis olnuks ju täitsa tore. Ma ikka ei ole mereinimene… Eesti pärlid on minu jaoks rabad, järved, nõmmemetsad (need viimased olid Naissaarel täitsa olemas).
Sel nädalavahetusel sai veelkord kahepäevasel kanuumatkal käidud. Kui eelmise nädalavahetuse matk oli õpilastega ja pigem Võhandus, siis nüüd õpetajatega ja Võhandul (märka erinevust - isegi Viiral said kõik õpetajad kuivalt alla).
Aga algusest alates märgiksin esmalt seda, et viimane õpetajate kanuumatk oli juba 4 aastat tagasi. Kuna mõned hakkasid juba veebruaris söögilauas uurima, et kas me kunagi veel kanuutama ka läheme, siis lubasingi ettevaatamatult, et teeme siis tänavu kevadel ära. Ettevaatamatult selles mõttes, et kalendrisse jooksis nüüd pooleteise nädala sisse kolm kahepäevast matka. Et koos tavapärase õppetöö segase viimase nädalaga, gümnaasiumi valikkursuste nädalaga ja põhikooli juba alanud suvetööde nädalaga ikka sama aja sees osutub see küllalt suureks tükiks, sain aru alles siis, kui see aeg kätte jõudma hakkas. Aga siis ei saanud enam midagi muuta - tuli ära teha. Igatahes pani juba talvisel eelregistreerimisel ennast õpetajate matkale kirja 25 inimest ja ka raha kogumisel mai lõpus oli arv sama. Tuli siis üks inimene juurde leida, et kanuud ikka täis oleks. Leidsime (Ethel leidis oma õe). Kaks päeva enne matka aga teatas Heiki, et ta on haige ja seega oli veel ühte inimest Viktorile paariliseks vaja. Hädast aitas välja Vivian. Seega matkal käis kokku 26 inimest: Maris, Mari, Ann-Liis, Margit, Silve, Monika, Kristjan, Viktor, Vivian, Maiu, Janika, Evelin, Taimar, Tiina, Margus, Eve, Karin, Älis, Janar, Ethel, Ela, Birgit, Timo, Janne, Lauri ja mina ikka ka.
Ajaplaan oli traditsiooniline - laupäeval, 14. juunil kell 11 kohtumine Kääpal, autode Leevi lõkkekohta viimine ja siis start. Teisel päeval autode äraviimine lõppu kell 9 ja siis start. Kuna veeseis oli veel kõrgem kui nädala eest, siis oli jõgi veel kiirem. Esimesel päeval jõudsime õpetajatele kohaselt väärikalt kulgedes Leevi lõkkeplatsile ajaga 3:35 ja teisel päeval kulus lõppu jõudmiseks aega 3:50 ehk siis praktiliselt sama kaua kui nädal varem õpilastega.
Kuna autosid oli palju (9!), siis tuli teha kaks autode äraviimise ringi, kusjuures mina sõitsin ka kaks ringi. Leevi lõkkekohas märkasime ühte autot ja paari telki (tegelikult oli neid lausa kuus), aga kuna tundus, et need olid seal ööbinud, siis arvasime, et küllap telkijad varsti ära lähevad. Viimaks saime siiski asuda instruktaaži kuulama. Seekordsed Ahjamatkade töömesilased olid taas Janno ja vist meiega esmakordselt Jasper.
Ilm oli väga ilus, vaid mõnedel jõelõikudel puhus vastu tugev tuul. Kulgesime vaikselt loodust nautides ja niisama lobisedes. Mina oli ühes paadis Marisega, kellel traditsiooniline M-klubi matkarätik peas.
Loodus oli tõesti veel kevadises värskuses, kuigi juba arusaadavalt suviseks üle minemas. Vesi ulatus kohati üle kallaste ja vood olid kaunis sogased.
Pindi sillal ootasid meid ikka üliõhukesed pannkoogid. Oligi paras aeg, sest kõhuke oli tühjaks läinud.
Jõekaldaid palistavad õitsvad lodjapuud lõhnasid tugevalt. Palju oli ka kollaseid võhumõõkasid.
Veel tõusnud veetase tegi raskeks mõnede jalakäijate sildade alt läbisõidu - kui paadis olid kergemad inimesed, siis kippus isegi kanuu nina takerduma, rääkimata siis matkajate kõrgematest kehaosadest, mis kanuupardast üle ulatusid.
Paidra veski järel oli vool juba nii kiire, et hajusime jõele laiali. Õnneks oli laagrikoht juba kiviga visata.
Laagripaigas oli meie kurvastuseks olukord endine - ikka auto ja kuus telki, lisaks kaheksa venekeelset meest. Hakkasime oma telke püstitama. Selle aja peale läksid naabrid oma kummikanuudega jõele. Kasutasime võimalust varase õhtusöögi valmistamiseks.
Järgnes tavapärane käik Sabbe mälestuskivi juurde. Kõik ei viitsinud ikka kaasa tulla - jäid laagrisse puhkama.
Kui jalutuskäigult tagasi jõudsime, saabusid just ka venelased ja asusid kohe grillimiseks valmistuma. Istusime siis meie niisama laua ümber. Kui venelastel esimene restitäis valmis sai, küsisin, kas neil on nüüd kõik. Ei olnud, kuid nad olid lahkelt nõus meiega vahetust tegema (laud lõkke vastu), kuni me oma lihad ja vorstikesed grillitud saame.
Kuna rahvast oli palju ja venelased seadsid ennast taas lõkke ümber, siis vajus osa meie rahvast tasapisi telkide poole. Mingi seltskonnaga istusime siiski veel tükk aega laua ümber. Olin ka kitarri kaasa vedanud, kuid võõra seltskonna ees ei tihanud seda välja tuua; pealegi oli ka meie rahvast suur osa juba kadunud. Nii läksimegi viimaks kuskil enne ühteteist kõik oma telkidesse. Venelased olid viisakad ja tegid sama umbes pool kaksteist, nii et saime rahus magada.
Niivõrd kuivõrd - rukkirääk räägutas pool ööd. Ja teisel poolel ööst kukkusid juba käod ja kuskil Meenikunno kandis kluugutasid sookured. Rääkimata kõigist muudest linnukestest, kes oma laulul varakult kõlada lasid. Poole kuue ajal lisandus neile Viktor, kes käis ühe telgi juurest teise juurde ja kutsus lauluga pissile. Kõik olid pahased.
Poole seitsme ajal hakkasin hommikuputru vaaritama. See (+ kuum vesi) sai kuidagi liiga ruttu valmis, nii et juba veerand kaheksa ajal kutsusime kõiki sööma.
Autode äraviimisega läks jälle kahte ringi vaja; esimese tegime seekord Tiina-Marguse autoga, nii et sain rahulikult hommikused asjatoimetused lõpuni viia. Venelased pakkisid ka asju. Tiina oli jõudnud juba autol oleva embleemi ja teksti järgi välja guugeldada, et tegu oli Narva MTÜ Stepihunt pundiga. Ma vahetasin ka paar lauset ühe mehega, kes olevat õpetaja Narva Merenduskeskuses.
Egas siis midagi - kanuud vette ja minek! Kõrge ja kiire vesi kandis meid tunni ajaga Leevi tammi juurde. Korra jõudsin näha ka kahe sinilinnu (st jäälinnu) välgatust. Nende laulu kuulsin hiljemgi, kuid näha rohkemat ei õnnestunud.
Eile õhtul olime Leevi tammile järgneva lõigu korduvalt läbi võtnud - et kust ikka oleks õigem ühestki tammist alla sõita. Eve ja Karin otsustasid loobuda selle lõigu läbimisest, milleks me tegelikult ju siia tulnud olimegi. Nad sõitsid Janno ja Hannaga Süvahavvale ning alles seal taasliitusid meiega.
Vool oli tõesti kiire, kuid seetõttu polnud ka kärestikel kive, millest tuhisesime lihtsalt üle. Vanad veskitammid nõudsid siiski täit tähelepanu. Eriti oluline oli juba tükk maad eemal võtta suund õigele allasõidukohale, sest kivide läheduses polnud lootustki kanuu suunda muuta.
Saime siiski kenasti kõigist kohtadest alla. Mul ja Marisel õnnestus Lauri veski juures kuidagi keskele sattuda (parema serva asemel), nii et pidime vastu võtma sahmaka vett, kuid püsti jäime ikkagi.
Üritasin pihta saada ka Kassi veskile - seekord vist õnnestus. Varasematest kordadest kohe ei mäletagi sellist kohta. Ilmselt on tavaliselt olnud Kassi veski kant lihtsalt nii kivine ja kärestikuline, et vana tamm pole eraldi tammina tundunudki.
Kõige rohkem kartsime muidugi Viira allasõitu. Janno ja Hanna soovitusel ja näitamisel tegime seda mitte roheliste noolte alt (kus on üks ebamugav kivi, mistõttu on vähemalt suure hulga vee kanuusse paiskumine kindel), vaid hoopis keskelt, kus tavapärased kivid paksu vee all. Allasõit oli kiire ja kõik jäid püsti. Vaid Viktoril õnnestus käte hurraahüüdeks tõstmise käigus mõla ära kaotada ja nad pidid sellele pärivoolu järele sõitma ja ragistasid seepärast tükk aega vastaskalda põõsas.
Viimased seitse kilomeetrit Süvahavvani ja edasi Reoni võitlesin kuumaga. Seepärast pole ka pilte. Maris ja Vivian käisid lõpus veel riietega ujumas, aga mind nagu ei kiskunud. Õnneks läks kuumus üle.
Matk osutus igati toredaks - kui jätta välja laagriplatsi jagamise vajadus. Aga vähemalt olid naabrid normaalsed. Tundus, et ka teised osalised jäid rahule. Oli ikkagi väga ilus ilm, mõnus seltskond ja teisel päeval ka paras adrekas. Kojusõidul kippusin vähese une ja värske õhu mürgituse tõttu ikkagi haigutama, aga õnneks hoidis Viki vestlust üleval.
