Jäljed: Oktoobripäike 19

Üle mitmete aastate väärib õpetajate rabamatk oma nime Oktoobripäike. Kui viimasel ajal oleme sageli pigem septembris matkanud, siis seda puhku toimus Jõgeva Põhikooli, Jõgevamaa Gümnaasiumi, Jõgeva Muusikakooli, Tallinna Reaalkooli ja Tartu Poska Gümnaasiumi õpetajate Muraka raba matk 1.-2. oktoobril. Ja päike oli ka suurema osa ajast meiega.

Üle mitmete aastate oli ka Jõgeva Põhikoolist suurem seltskond väljas, nimelt grupp hakkajaid noori naisi: Maarja, Auli, Janne, Margit ja Kertu. Jõgevamaa Gümnaasiumist olid nagu ikka Sirli ja Priit. Jõgeva Muusikakooli esindas Merike, Tallinna Reaalkooli Anna ja Martin ning Tartu Poska Gümnaasiumit Einike. Seega kokku startis meid laupäeval täpselt 12 ja olgu kohe ka ära öeldud - kõik jõudsid ka kenasti järgmisel päeval tagasi.

Tallinna Reaalkooli esindus

Jõgeva Muusikakooli esindus mind maha murdmas

Jõgeva Põhikooli esindus

Jõgevamaa Gümnaasiumi esindus

Tartu Poska Gümnaasiumi esindus

Matk kulges viimaste aastate tavapärasel rajal: laupäeval Kaukvere tee - Suur laugas - Ilusad laukad - Varessaare (koos kõigi peatustega 4h 56min) ja pühapäeval Varessaare - Kotkanina - Suur laugas - Kaukvere tee (4h 27min).

Ega sellest raja läbimisest suurt midagi kirjeldada polegi - kõik oli samuti nagu eelmisel nädalavahetusel õpilastega käies. Huvitaval kombel mul nagu polegi sellest matkamisest nö sündmuste poolest nagu erilisi mälestusi. Ilmselt oli asi selles, et tundsin ennast eelmise nädalavahetusega võrreldes hoopis teisiti - ei pidanud ju otseselt millegi või kellegi eest vastutama. Kõik suured inimesed, keegi ei tormanud kuhugi ega jäänud ka maha. Sain niiviisi täiega nautida nii matkamist ennast kui ka sügisest raba ja loodust.

Tsiteerin siinkohal Varessaare uue majaraamatu avalehel toodud sissekannet 1983. aastast.

Vahel tundub siin uidates, et oled sattunud sinna, kus lõppeb üks maailm, maailm, mis on täis autode ja lennukite müra, täis närviliste inimeste etteheiteid, täis mõttetust ja valet. Aga siin algaks kui teine maailm. Selles maailmas pole praktiliselt midagi, ta on sama tühi kui mere ääretus, kuid ometi on siin parem kui kuskil mujal. Hanede heljuv kisa üle õõtsuvate rabasaarte, metsade kisendav vaikus, külm põhjamaine ilu, kõik see kutsub. See kutse on küllalt tugev, et meid siia tagasi tuua. (2. okt 1983. Juhani, Toomas, Jaan, Peeter)

Mul ei saa vist kunagi küllalt neist drooniga filmitud laukavaadetest! Suure lauka ujuvad saared; Ilusate laugaste vesi, mis kaugemalt paistab helesinine, lähemalt juba tumesinine ja otse alla vaadates sünkjalt mustav; läbi madala (60 m) pilve laskudes järjest ilmuvad detailid Suure lauka kaldal; jne jne. Nii pakkisingi pea igas peatuses drooni jälle lahti ja saatsin ta kullipilgul taevast alla vaatama. Kõige paremad kaadrid on ikka videos (vt altpoolt).

Suur laugas oma kümnete ujuvate saarte peegeldustega

Ilusad laukad

Suur laugas

Vaade Varessaarest Kotkanina suunas

Varessaare

Muidugi ei puudunud meie matkalt ka tavapärane Ojamaa jõe ületamine mööda "Priidi palki" (kaua see veel vastu peab?), sumpamine rabamätaste vahel ja kummikukakkumisväljal, ka mõned veidi kahtlasevõitu älved (kust mina siiski kuivalt üle sain), Kotkanina kaunis männik ja muidugi Varessaare.

Varessaares kohtasime üht viikingit meenutavat meest - pikas hallikirjus habemes keerukas pats. Mees oli tulnud siia vaikust ja rahu otsima. Kuigi me pakkusime, et ärgu lasku ennast meist segada, otsustas ta siiski mingil hetkel mujale minna.

Meie aga tegime süüa (sh mannavahtu), ajasime lõbusat juttu ning mängisime seltskonnamänge (mida võtad kaasa kosmosereisile ja kas saab lennata pliidilt, mm..., aknalauale). Eriti tekitas kuulajais elevust minu kunagiste noorpõlve rabamatkade transpordivahend Varnja - Tudu - Tallinna bussiliin. Ja uutes matkajates ka legendid Lillist ja Valterist.

Suurepärane seltskond, soe ja valdavalt päikseline ilm, imelised laukavaated, sügisese raba värvikirevus nii mikro- kui ka makrotasandil, alati võluvad bonsaimännid, parvedesse kogunevate hanede huiked rabavaikuses, tähine öötaevas - tõeline nauding!