JmG valikkursuse suusamatk Muraka rabas

Jõgevamaa Gümnaasiumi matkamise aluste valikkursuse teise matkana oli plaanis kahepäevane suusamatk Muraka rabas. Seda juhul, kui ilm suusamatka ikka soosib; vastasel korral oleks ees oodanud kevadine kanuumatk. Kuna kanuumatka korraldamine on märksa kallim ja logistiliselt keerulisem, siis oli vaja ikka esmalt suusamatkaga õnne proovida. Kuigi eelmisel nädalal olid pea terves Eestis põllud rohelised, siis ilmateenistuse lumekaart näitas Ida-Virusse oma 5 cm lund. Käisin igaks juhuks veel eelmisel nädalavahetusel Muraka raba servas kontrollimas, kas lund ikka on - rabamännikus oli oma 30 cm. Nii saigi matkaaeg - 4.-5. veebruar 2023 - lõplikult paika. Oli tegelikult kaunis varajane aeg suusamatkaks; tavaliselt oleme käinud hiljem. Aga kuna pabistasin, et lumi võib üldse ära minna, siis võtsime matka ette küllalt kasinate lumeoludega.

Siis selgus aga, et kaks kursuslast olid endale juba muud ettevõtmised planeerinud (ning üks jäi matka eelõhtul haigeks). Tänavune kursus oli niigi väikesearvuline. Seepärast sai ka varasemaid kursuslasi kaasa kutsutud. Lisaks pääsesid eriloaga matkale ka kaks matkauusikut. Seega oli meid kokku 11: Heidi, Laura-Eliise, Pirgit, Eliise, Karel, Joosep, Marten, Martin, Tormi, Max ja mina. 

Matk ise aga kujunes nii mitmeski mõttes üsna eriliseks, et mitte öelda ekstreemseks. Aga kõigest järgemööda.

Laupäeva, 4. veebruari hommikul kogunesime kella poole kümneks kooli juurde, kus Rainer soovijatele suusad jagas. Kõik olid juba bussis, kui viimaks Joosep kohale jõudis ja endale kähku varustuse haaras. Kahjuks ei kontrollinud ta kõike korralikult üle ja nii tuligi matka alguspunktis tõdeda, et ühe suusasaapa nina oli pikalt irvakil (st tald oli eest täitsa lahti tulnud). Tõmbasime sinna mäkaiveri teipi veidi ümber, et ehk aitab. Mingi aja see teip seal püsis, aga viimaks tuli ikkagi lahti. No vähemalt püsis saabas matka lõpuni ühes tükis.

Matka marsruut oli minu suusamatkade traditsiooniline rada Muraka raba lõunaservast Varessaarde. Plaanis oli sama teed ka tagasi suusatada, aga seekord pidime käigu pealt plaane muutma. Aga sellestki veidi hiljem lähemalt.

Esimese päeva rada (suurendamiseks klõpsa)

Kuna rabaserva kraav oli vett täis, siis pidime sadakond meetrit lääne poole suusatama, et rabale pääseda (seal kraav lõpeb, õigemini algab). Veel sadakond meetrit mändide vahel ja rabamännik algaski. Siin õnnestus Martinil oma suusakepile niiviisi peale kukkuda, et kepp murdus. Kuna olin juba tükk maad eespool, siis pidin teiste hädakisa peale tagasi suusatama, et Martinile oma kepp anda (ise suuskasin edasi ühe kepiga). Tema kepi tükid võtsin kaasa, lootuses, et ehk õnnestub need kuidagi Varessaares kokku lappida. Kahjuks kaotasin ühe jupi üsna Varessaare all, nii et see plaan jäi katki. Muide, tagumised olid seal kuskil kahte metssiga kohanud.

Korraks vilksas pilveaugust päike, kuid siis kattis taevast taas hall pilvelaam. Hakkas tuiskama. Tuul kandis põhja poolt mingi kaevandustehase haisu. Iissaare laugasteni jõudes selgus, et laukaääred on sageli märja lumepudruga kaetud ja seepärast tuli aeg-ajalt laugaste vahel laveerida. Kuidagi ununes pildistada kauneid rabamände, mis Iissaare laugastikul alati silmailu pakuvad. Ega tuisk tegelikult ilusaid pilte teha lasknukski. 

Lagerabale jõudes tegi täpselt vastu tormav põhjatuisk liikumise raskemaks. Kui rabamännikus oli vana lund piisavalt, siis lageraba oli nädala eest ilmselt paljas olnud, sest hetkel kattis seda ainult kümmekond sentimeetrit tuhklund. Vaid mätaste vahel oli veidi vana lund, kuid see sageli ootamatult lödises olekus (hoolimata miinuskraadidest). Nii kujuneski lagerabal suusatamine pigem ukerdamiseks külmunud mätaste vahel. Tavaliselt on just lagerabal olnud lausa lust suusatada. Tänavu aga kulus kokkuvõttes kaks tundi kauem raba ületamiseks kui tavaliselt.

Kaasiksaarteni jõudes tegime veidi pikema peatuse, et mahajääjad järgi oodata ja nagu öelnuks Karupoeg Puhh - oli aeg midagi põske pista. Sain ka ainukese korra selle päeva jooksul drooni lendu lasta.

Edasi võtsime suuna juba piki Kaasiksaare kallast eespool paistva rabamänniku suunas. Seal veetsime taas pika aja, sest Tormi ja Eliise olid maha jäänud. Viimaks sain Tormi telefonitsi kätte. Selgus, et tal oli üles ütelnud suusaside, mis enam ei haakinud saabast suusa külge. Suusatasin taas tagasi. Üritasime sidet torkida ühest ja teisest kohast, kuid kasu ei miskit. Isegi Rainerilt küsisime nõu (telefonitsi muidugi). Võtsin siis Tormi ühe suusa oma kätte ja tema liikus edasi ühel suusal; teine jalg sageli läbi vajumas mõnes märjas kohas; lõpuks võttis teisegi suusa alt. Olgu kohe öeldud, et soojas toas sulas side taas töökorda ja teisel päeval sai ta siiski suusatada. 

Kuna teistel oli vahepeal külm hakanud, siis olin lubanud neil Google Mapsi abil edasi liikuda. Kuna liikuda tuli rabamännikus, siis ei saanud ka orientiiri kätte anda. Nende jälgedes liikudes selgus, et nad olid liikunud küll pmst õiges suunas, kuid siiski paar korda järsult paremale pööranud, et seejärel taas õigele suunale pöörata. Kui neile viimaks järele jõudsime, olid nad just võtnud suuna Rebaseuru küngastele (pidades neid vist Kotkaninaks). Kuna ise olin just näinud Kotkanina tuttavat profiili mändide vahel vilksatamas (muidugi hoopis teises suunas - vt kaarti), siis võtsin taas esisõitja rolli ja kiirustasin meid rabamänniku serva poole. Aeg hakkas juba küllalt peale suruma. Olime olnud teel neli ja pool tundi, mis eelmisel korral oli viimaste Varessaarde jõudmise aeg. Nüüd oli aga tubli kolmandik teed veel ees ootamas. 

Kiirustasin taas rivi eesotsas edasi. Üle Pardilaugaste ja Tümasoonte jõudes kiskus juba kergelt hämaraks. Kuigi Kotkanina oli selgesti näha, tahtsime siiski võimalikult otse Varessaarde välja jõuda. Selleks tuli aga taaskord rabamännikusse sukelduda ja sealt puude kohal aegajalt paistvat rabaserva uurida. Pimenes juba päris kiiresti. Pimedust lisasid madalad paksud pilved, mis varjasid muidu taevas särama pidanud täiskuu. 

Jõudsin järeldusele, et homne tagasisõit samal rajal, mis nagu polnudki väga raja moodi, võtaks taas väga kaua aega. Eriti Tormil, kes sel hetkel veel vapralt ühe suusaga liikuda üritas. Mõtisklesin ka selle üle, kas oleks võimalik kuidagi üks uus suusk ja üks suusakepp Varessaarde tellida, kuid leidsin, et see on liiga keeruline. Kuna buss oli tellitud kella kaheks, siis otsustasin, et peame matka teisel päeval suunduma hoopis Iisaku poole. Helistasin Sirlile (et saada heakskiitu veidi kallimaks minevale transpordile), Joosepile (et ta saadaks mulle arvutist Varessaare teejuhi bussijuhile saatmiseks) ja Adele (et ta saadaks meile bussi hoopis Vaabule vastu). 

Viimaks märkasin ka Varessaare kuuske. Natuke ragistamist võpsikus ja kohal me olimegi - alles pärast kuut - juba täielikus pimeduses. Hea, et Varessaare ikka kohe üles leidsime. 

Kõik olid muidugi ülimalt väsinud sellest kuus ja pool tundi kestnud üsna raskest teekonnast. Varessaares peatus juba teist õhtut üks habemik meesterahvas, kes tutvustas ennast Rihona. Hiljem rääkis, et käib rohkem geopeituse pärast seal kandis. Kuna ta oli juba hõivanud alumise toa, siis jäid meile kaks ülemist tuba, mis sobiski meile paremini.

Kamandasin kõigile kuivad riided selga (kes higised olid). Poisid hakkasid kohe puid lõhkuma ja üleval pliiti kütma. Mina asusin lõkkega toimetama. Tegin tule üles ja sulatasin lund. Vaaritasin tatraputru ja teed. Üldiselt olid kõik toas ja puhkasid selle aja. Vahepeal ikka käis ka mõni veidi jutlemas. Rohkem rääkisin Rihoga, kes enne ennast kenasti maja taga üleni puhtaks pesi (lumes, prr). 

Õnneks turgutas õhtusöök kõik taas üles. Mina suundusin veelkord lõkke äärde, et sulatada ka hommikuks lumi ära (see on aeganõudev tegevus). Tasapisi hakkasid pilved õhemaks muutuma ja läbi pilvede hakkas kumama kuugi. Kohe läks õues palju valgemaks.

Kui tuppa suundusin, selgus, et mõned küll magasid, kuid enamus võttis ette hoopis kaardimängu. Ülejäänutega lugesime majaraamatut (st mina lugesin ette). Siis sai ka oma mälestusi sinna kirja pandud. Kui jutuajajaid enam ei jagunud, käisin veelkord õues. Vestlesin veel veidi Rihoga ja pildistasin. Kuu piilus juba agaramalt pilvepragudest, külvates ümbruse üle ebamaise valgusega, mis joonistas lumele teravaid varje. Äge! Telefon pingutas küll veidi valgustatusega üle, aga järgnevad pildid on tehtud kell 11 õhtul!

Öörahu saabus viimaks kell kolmveerand üks, kui kaardmängulised ka magama otsustasid minna. Marten käis öösel paar korda ahju puid lisamas, viimased halud pani ahju Max. Õhtul oli toas igatahes 18 soojakraadi.

Ärkasin poole seitsme paiku ja ronisin magamiskotist välja paarkümmend minutit hiljem. Toas oli ikka veel 14 kraadi sooja. Pakkisin oma magamisaseme kokku ja läksin hommikusööki valmistama. Õues tervitas mind külmast kriuksuv lumi, temperatuur võis olla kümmekond kraadi alla nulli. Taevas oli selge. Kuu valmistus rabapoolses küljes loojuma. 

Äratasin teised kell 8. Söömine ja pakkimine ja koristamine võttis tavalised poolteist tundi. 

Teine matkapäev kulges ilusas päikselises ilmas esmalt piki Mustassaare sookaela serva ja edasi Alutaguse laante vahel. 

Teise päeva rada (suurendamiseks klõpsa)

Mustassaare tee oli paaris kohas ikka päris kenasti vee all. Ju on soovesi ikka nii soe. Igatahes tuli ühes kohas suusad alt võtta ja üle voolava vee hüpelda. Eliisel aga õnnestus korralikult mõlema jalaga vette sattuda. Kuivade riiete panek võttis üksjagu aega. Aga aega meil ju oli. Nautisime läbi puude paistvat madalat päikest ja lumele jäävaid varje.

Mustassaare tanumale jõudes oli kohe päris mõnus talvematka tunne. Kahjuks oli edasine teekond Vaabu suunas selles mõttes kehv, et metsateedel oli värske lume all jää ja suusakepid ei pidanud kohe üldse. Martin võttis üldse suusad alt ja marssis jalgsi.

Vaabul otsustasime pärast pisikest puhkust, et kuna bussi tulekuni (kell kaks) on veel ligi kaks tundi aega, pole mõtet seal koha peal külmetada. Parem lähme veel kolm kilomeetrit edasi ja ootame bussi Saarevälja ristmikul. 

Tasapisi jõudsid kõik kohale ja siis ootamatult tuli ka buss - nii et mõnel olid veel suusadki all. Korjasime oma kodinad kokku ja sõit läks kodu poole. 

Tegelikult oli matk ikkagi tore. Kõik said viperustest ja matka tunduvalt tõusnud raskusastmest hoolimata hakkama ning keegi ei virisenud. Ka ise tundsin, et ehk ongi teinekord hea niiviisi ootamatult nö "kastist välja saada". Tavapäraselt on ju matkad Muraka rabas kulgenud üsna etteaimatavalt, seekord oli närvikõdi ja pabistamist, kas ja kuidas ikka kõik kohale jõuavad ning kas me üldse Varessaare üles pimedas üles leiame ja kuidas teine päev kujuneb. Kõik läks ju kokkuvõttes hästi.

Minu pulsikell ütleb, et esimesel päeval suusatasin kuue ja poole tunniga 12,4 km ning teisel päeval kolme ja poole tunniga pea 10 km.

Matkavideo on seekord eriti lühike, sest kuidagi tegin väga vähe videokaadreid ja droonivõtted olid osaliselt liiga ülevalgustatud (järgmisel korral peab talvefiltrid kaasa võtma).