Juba nädala alguses hakkas ilmateade järgmiseks nädalavahetuseks lubama ilusat päikselist ilma. Kuna viimaks ometi hakkas loodusesse tekkima ka sügisvärve (mida eelmistel nädalavahetustel rabamatkadel veel väga napilt oli) ja mul kujunes ootamatult vaba nädalavahetus, siis hakkas kuskil ajusopis idanema idee, et võiks veel ühe rabamatka ette võtta. Aga keda kaasa kutsuda? Kuna Merikesel olid lausa kõik kolm päeva kinni, siis pöörasin pilgu kaugemale. Kirjutasin Martinile, aga kui talt lõpuks vastuse sain, selgus, et ta peab keemiaklassi kolimiseks ettevalmistusi tegema. Kutsusin Joosepit koos tema sõpradega kaasa - Joosep ajas jalad vastu ja nagu pärast selgus - isegi ei rääkinud oma sõpradele. Siis üritasin oma kunagisi klasse Lillemäe poiste kaudu kampa saada. Sten teatas kohe, et ta ei saa ja üldse tuleb teistele väga pikalt ette teada anda. Sven lubas järgmiseks trenniks mõelda, aga siis selgus, et ka tema ei saa ise ja ta polnud ka teistega ühendust võtnud. Ühesõnaga - mine või üksi. Päris üksi siiski raba edasi-tagasi ületamist ja Varessaares ööbimist ette võtta ei julgenud (lihtsalt meenutades kunagist tervisehäiret 2021. aasta matkal õpilastega). Kuigi olen sellisest soolomatkast sageli mõtteid veeretanud. Reede hommikul külastas mind matkamise aluste tunnis idee fix kutsuda sealt neli soovijat kaasa. Kohe oligi kolm poissi hakkamas. Pakkusin neile veel välja kunagise pika marsruudi üle suurte Muraka saarte. Aga palusin siiski järgi mõelda (kui palju esmaspäevaks õppida on?) ja mulle päeva jooksul teada anda. Mida ei saabunud, oli oodatud sõnum. Kui siis pärast kooli läksin gümnaasiumi tagasi asja uurima, siis oli kaks poissi üldse kadunud. Kolmas oleks küll tulnud, kuid arvasin ise, et oleks ikka parem veidi suurem seltskond. Nii jäigi minu suur soov mina veelkord kahepäevasele Muraka raba matkale täitumata.
Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Otsustasin käia laupäeval üksinda ühel väikesel foto- ja droonituuril Männikjärve rabas ning pakkusin ennast pühapäevaks kaasa Laiuse rahvatantsurühma "Meie Marid" Mustassaare - Varessaare - Kotkanina - Suure lauka matkale.
Esimene päev - Männikjärve raba
Laupäevane päev Männikjärve rabas oli tõesti imekaunis. Pildistasin ja droonitasin suisa ohjeldamatult. Vahepeal tegin väikseid kõrvalepõikeid laugaste vahele. Laukaservad olid korralikult läbi trambitud. Üksikud korjamata platsikesed andsid aimu seal valitsenud jõhvikauputusest. Endalegi ootamatult avastasin, et Männikjärve rabaski on väga armsaid piklikke laukaribasid koos paljude ujuvate saartega.
Kui hommikupoolik oli rahulik, siis hiljem hakkas rahvast voorima. Aga mina olin oma iluspildid ja mõneti meditatiivsed hetked kätte saanud. Allpool väike valik piltidest ja video.
Teine päev - Muraka raba
Hommikune start oli kell 9 Kantkülast Veski külalistemaja hoovi pealt. Selgus, et lisaks matkajuhile Liisale oli Marisid vaid kolm: mulle juba kammerkoori päevilt tuttav Malle (aga koos kahe lapselapsega) ning mulle uued tuttavad Kati ja Barbara. Asusime siis kahe autoga Mustassaare poole teele. Pärast Iisakut metsateedele keerates kohtasime põtra, kolme metsist ja jahimehi (oli alanud ju põdrajahi hooaeg).
Mustassaares panime kummikud jalga, metsaservas tegime kaikad ja siis mööda suht kuiva teed Varessaare poole. Märkasime poris üsna värsket karujälge. Enne Varessaaret laiutas rajal suur karuhunnik (sisaldas ka õunu). Varessaares ehmatasime alumises toas üht värskelt ärganud paarikest (muide, laual oli poolik Captain Morgan). Varessaare heinamaa servas Kotkanina tee ääres oli mõmmik pahandust teinud - veel kaks nädalat tagasi kenasti püsti seisnud iidne õunapuu oli täielikult räsitud, enamus harusid murdunud ja rohi ümberringi maha tallatud.
Kotkaninalt rappa keeramise järel tegin esimese droonipeatuse. Saatsin drooni ka Kotkanina kohale ja avastasin sealt muidu kolla-rohelise metsa seest punakaid laike (hiljem vaatasin järgi - need olid vahtrad). Igatahes tuli ilus pilt!
Suure lauka poole minnes tegid mõned meist ühes märes ikka jalad ka märjaks. Aga üldiselt oli raba ikka veel kuivapoolne. Suure lauka äärel olid ühe hane maised jäänused. Ilmselt oli rebane maiustamas käinud. Haneparvi lendles ja kaagutas ümber ringi palju. Ilmselt on hallaööd tulekul.
Tegime pikema peatuse. Marid katsid rikkaliku piknikulaua. Mina droonitasin. Marid korjasid peotäie jõhvikaid; rohkem ei viitsinud. Nii jäi neid (jõhvikaid) sinna laukaservadele veel küllaga. Ilupilte tehti ka.
Tagasiteel kaotasime algsed jäljed, aga jõudsime välja sama märe samale kohale, kus ennist mõned vaeva nägid. Saime sealt siiski kenasti üle ja võtsin suuna meelega Kotkaninal veidi vasakule - et seda klassikalist rada ka üle hulga aja kaeda. Pidin tõdema, et minu S-kujuline rada on veidi etem. Praegu polnud küll lugu, kuid märjal sügisel oleks klassikaline Suure lauka - Kotkanina rada otse Kotkanina all vedelavõitu.
Varessaares tegime veel väikese eine. Hommikune rahvas oli kadunud, vaid rummipära oli ikka alles. Teised hakkasid ees autode poole minema, mina jäin veel veidikeseks droonitama.
Lõpetuseks ka karuhunniku ja jälje pilt.
Ja nüüd see, mis on Mustassaarest järel. Jah, kunagi, kui Varessaares esimesi kordi käisin, elas seal Seebold oma naise ja valge hobusega. Nüüd pole majastki suurt midagi alles, vaid paar palki ja suur kolletav õuetamm.
Juba neljandat korda avati Jõgevamaa Gümnaasiumis „Matkamise aluste“ pikk valikkursus. Osalejaid on tänavu 15. Esimeste teoreetiliste loengute järel saabus aeg sügismatkaks Muraka rappa. Meie matkagruppi kuulusid Marileen, Nora-Lisette, Karola, Janeli, Romi Lii, Trevor, Karl Robin, Arthur, Oskar, Janari, Rasmus, Teet, Juss, Sander, Kardo, lisaks varasematelt kursustelt Jasper, Kasper, Kristofer ja Marten. Muidugi mina ka.
Matkarajaks oli viimastel aastatel traditsiooniliseks saanud marsruut. Esimesel päeval, laupäeval, 28. septembril Kaukvere tee - Suur laugas - Ilusad laukad - Varessaare (koos kõigi peatustega 4h 30 min; punane joon kaardil) ja teisel päeval, pühapäeval, 29. septembril Varessaare - Kotkanina - Suur laugas - Kaukvere tee (3h 45 min; oranž joon kaardil).
Laupäeva hommikul saime kokku kell 9:00 kooli ees. Peagi saabus ka Maksibuss ja sõit matkale võis alata. Ilmaprognoos oli küll kaunis kehv – laupäevaks lubati üsna palju vihma; pühapäev pidi enam-vähem ilus olema. Kui matka alguspunkti jõudsime, siis oli küll veel üsna pilves, kuid vihma ei sadanud. Ja nii jäigi peaaegu terveks päevaks. Tegelikult tuli peagi pärast Suurt laugast isegi päike välja. Vaid Varessaare alusel lagedal "kummikukatkumisväljal" saime vihmasahmaka selga.
Ragistasime siis piki raiesmiku serva jõe poole - sedapuhku otse risti, sest aastaid meid teeninud Priidu palk oli otsa saanud (nagu nädal tagasi õpetajate matkal avastasime) ja uus palk oli veidi põhja pool. Tegelikult piki raiesmiku serva jõega risti minnes jõuabki just õigesse kohta välja.
Jõe ületamine võttis meil ca kolmveerand tundi. Oli meid ju palju ja keegi ei tahtnud vette kukkuda. Nii võtsimegi ületamist rahulikult, ikka kahe kepi toel. Vaid Haljas turnis niisama üle (pärast küll kommenteeris, et elu hirmsamaid kogemusi).
Kuna mulluseid kaikaid oli Priidu palgi otsa juures kuuse all veel küll, siis me kaikaid ei teinudki. Igaüks sai endale taaskasutatava kaika, vaid Jasperi jaoks tuli uus teha (sest talle jäänud viimane kaigas osutus siiski mädaks).
Lageraba servas tehti peatus kilekoti männilatva sidumiseks ja einestamiseks. Edasine tee kulges Suure lauka lähistel paikneva suure üksiku kase suunas. Nüüd vajus rahvas laiali - mõned olid peagi kase juures ja mõnedel läks palju aega.
Suure lauka serval tegime järgmise pikema peatuse. Sedapuhku pigem fotostopi. Sain minagi kutse ühe pildi peale. Aitäh, Juss! Mõned korjasid ka jõhvikaid. Neid oli seal tõepoolest rohkesti, just sellel kohal, kus kunagi rästikut olime kohanud. Seekord ei kohanud, ju siis polnud teda kodus.
Selgineva taeva all jätkus teekond Ilusate laugaste suunas. Kuna nüüd polnud kauguses ühtki nähtavat orientiiri, siis tegime paarisajameetrisi lõike vaheldumisi peatustega, et ikka kõik kenasti järele jõuaksid.
Ilusatel laugastel toimus tavapärane veepudelite täitmine ja mitte tavapärane mannavahu jõhvikate korjamine (neid korjasime tavaliselt varem, igaks juhuks). Ma polnud veel jõudnud veepudeleidki täita, kui Jasper juba vette ujuma kargas. Kuna ta väitis, et vesi on külm, siis jätsin ujumas käimata; pealegi oli mul eelmisel päeval kergelt nohune tunne olnud. Koos temaga oleksin ilmselt ikkagi vees korra ära käinud, sest nädal varem oli vesi ikka päriselt ujutav. Kui hulluks ta nüüd siis sai olla läinud? Tegelesin siis lihtsalt ilupiltide tegemisega. Aga ausalt - kui palju neid ühest ja samast laukast ikka teha jõuab...
Teekond jätkus Varessaare suunas. Kuna kuuske veel ei paistnud, tegime taas paarisaja meetrisi "hüppeid", et viimaseid järgi oodata. Olid ju kotid nüüd 2 kg võrra raskemad. Muide, mulle suure üllatusena küsis keegi, kas kaks liitrit vett on ikka kaks kilogrammi. Kes talle küll keemiat õpetas...
Nagu juba alguses mainitud - viimase rabamänniku servas enne Varessaaret tuli ka kerge sahmakas vihma. Aga kuna tavaliselt vaevaliselt kulgev viimane lage lõik "alistus" kergesti, siis see vihm meid ka eriti ei kurvastanud.
Varessaares tervitas meid tühi maja ja mõne aja pärast oli ka päike sinises taevas, nii et kes soovis, see sai ka märjad riided kuivaks.
Toad köeti kähku soojaks ning õhtune tatrapudru ja tee vaaritati valmis. Kuna meid oli nii palju, siis sai pada kenasti tühjaks. Viimased suutäied said Haljasele, kes oli oma pudrumolli koju unustanud ja ootas, kuni Kasper oma kausikese tühjaks sõi.
Ilmselt oli tatrapuder seekord niivõrd energiarikas, et juhtus see, mida vähemalt mina 44 aasta jooksul Varessaares näinud pole ja vaevalt et keegi üldse näinud on. Nimelt selgus, et meie grupist pooled on rahvatantsijad ja nii kantigi ette terve valik rahvatantse: Külateel, Tuljak, Kaera-Jaan ja mitmed teised. Video ja pildid on küll rohkem vetsu taustal, sest ronisin parema vaate saamiseks vana laua peale. Igatahes oli see äge hetk!
Pisike paus sisustati mitmesuguste laulude laulmisega (üleval toas). Järgnes mannavahu keetmine ja vahtu löömine. Kuigi mannavaht sai grammikese liiga hapu, jäi karule vaid poti küljest kraabitud üks kulbitäis.
Päev veeres ja väljas pimenes. Rahvas kogunes - nagu ikka - üles parempoolsesse tuppa küünlavalgusõhtut veetma. Ka esimese korruse tagakambri rahvas (Trevor, Janari, Karl Robin ja Arthur) ning mina, kes ma plaanisin ööbida esimese korruse sakstekambris. Peeti maha käesurumisvõistlused, millest ma igaks juhuks loobusin (et mitte viimaseks jääda). Kirjutati majaraamatusse. Mingil hetkel pidin Jussi palvel Onu Bellast rääkima. Ja siis Valterist ja Lillist. Kui selle jutu lõpetasin, kostis trepilt samme ja ukse avas võõras mees... Küsis, kas ruumi on. All oli, läksin talle kohta kätte näitama.
Oli üks kunagine Karu, kes oma 8-aastase pojaga Varessaarde ööbima tuli.
Hiljem vestlesin temaga pikemalt. Kuigi me pole varem ilmselt kokku juhtunud, oli temagi sageli Varessaares käinud ja halbadel aegadel üht-teist seal kõpitsenud.
Öö algus oli rahutu, sest teisel korrusel ei tahtnud melu mitte vaibuda. Kui viimaks poole ühe paiku vaikus saabus, magasin üldiselt hästi.
Hommikul ronisin kella 7 paiku välja hommikusööki vaaritama. Kell 8 võis kõik üles lüüa. Mõned kõndisid küll juba varem vetsu vahet. Hommikune pakkimine kulges plaanipäraselt ja toadki said kenasti korda. Nii võisimegi poole kümne paiku grupipildi ära teha ja Kotkanina poole teele asuda.
Rabas tervitas meid kaunis hommikupäike. Ületasime suhteliselt kuiva Kotkanina aluse märe ja peagi olid Suure lauka kased kenasti näha. Suurem osa tõttas kohe otsejoones kaskede suunas minema. Nii sattusid nad muidugi küllalt märjale maale - hoolimata raba üldisest kuivusest. Hõikasin küll, et lähme paremalt ringi, aga kes siis viitsis veidi tagasi tulla. Osa siiski tuli, osa sai märjalt maalt ka üle, aga Kardo ja Arthur võtsid ette suurema supluse. Viimaks olid nemadki kehvast kohast üle.
Suure lauka ääres oli plaanis ca pooletunnine peatus, et veidi jõhvikaid korjata. Huvilisi oli siiski kaunis vähe, kuigi piki laukaäärt oli kirsisuurusi jõhvikaid lausa maha valatud. Seejuures ei pidanud rohu sees sobrama, vaid tuli marjad lihtsalt samblamättalt ära roobitseda. Enne veel aga jõudis Jasper hüpata ühele ujuvale saarele. Sinna hüpates sai ära tõugata küllaltki kõvalt laukaservalt, kuid tagasihüppeks toetus puudus. Sest ujuv saar ju hõljub vee peal. Jasper katsetas nii ja naa, kuid tulemusteta. Teised passisid võttevalmis kaameratega. Viimaks võttis merehädaline suurema osa rõivaid seljast ja heitis need koos kummikutega "suurele maale". Seejärel sooritas ta hüppe kalda poole, kuid ette arvatult maandus ta vees. Noh, kaldale ronimine oli siiski lihtne, sest karge vesi kiirustas tagant.
Pärast jõhvikakorjamist võtsime suuna ümber Suure lauka lõunapoolse kalda ja siis tõttas suurem osa juba otsejoones kauguses paistva valge kilekoti suunas. Jälle asjata otsejoones, sest teele jäi märja maa riba. Kuna arvasin, et mõnedele on see liiga suur katsumus, siis suundusin kase poole, et teha väike ring. Siiski läks enamus otse, vaid Teet tuli tasapisi kase kaudu. Siiski niivõrd tasapisi, et kui ma ise viimaks teistele kilekotimänni juures järele jõudsin, tundus Teet ikka veel kase juures olevat. Hakkasin juba veidi muretsema õigeks ajaks matka lõpp-punkti jõudmise pärast. Küsisin, kas keegi läheks Teedule vastu, kuid vastuseks oli kurdistav vaikus. Pöörasin siis ise otsa ringi ja kuskil poole maa peal kaseni saingi Teeduga kokku. Võtsin ta seljakoti enda õlule ja nii me teiste juurde peagi jõudsimegi.
Varsti jätkasime teekonda rabamännikus. Ilm oli ilus. Kõndisin Teedu taga, nautisin loodust ja raba ning tegin veel viimaseid pilte. Kui Priidu palgi jäänusteni jõudsime, seadsime kaikad kuuse alla varju ja võtsime suuna uue palgi poole. Peagi kostus läbi metsa meeleheitlikke karjeid: "Halloo!". Esmalt mõtlesin, et keegi püüab helistada, kuid siis selgus, et Kardo oli teistest maha jäänud ja tundis ennast eksinuna. Läksime siis koos purde poole.
Pool seltskonnast oli juba jõe õnnelikult ületanud ja peagi järgnes ka teine pool. Pisukene ragistamine raiesmiku servas ja parklas me olimegi - lausa kolmveerand tundi enne bussi saabumise aega. Vahetati jalatseid, loobiti kividega märki, lauldi ja võeti niisama päikest. Korra käis ka vihmapilve serv meist üle, aga tõesti ainult korra ja serv. Buss jäi veidi hiljaks, sest bussijuht oli teine kui eile ning ta oli teeotsast mööda põrutanud. Aga kodutee kulges kiiresti ja nagu lubatud, jõudsime poole neljaks kooli ette. Osa suundus ootavate vanematega kodu poole, osa võttis suuna Terminali tanklale, et veidi keha kinnitada.
Nii meie sellesügisene rabamatk läbi saigi. Ilm oli vaatamata kehvale prognoosile parasjagu hubane ja kuivapoolne raba lubas vabalt loodust nautida. Matkaseltskond oli küll üle aastate väga suur, kuid sellegipoolest mõnus ja lõbus. Eriti tooksin veelkord esile vahvat rahvatantsuetendust Varessaare hoovil. Mõned küll pidasid raba liiga märjaks kohaks, aga usutavasti on selle taga vaid kogemuste puudus. Muide, juba paar päeva pärast matka tuli Janeli nõu küsima tema ja grupi seltsimeeste poolt sügisvaheajaks planeeritava matka osas. Vahva, et neile matkamine nii meeldima on hakanud!
Õpilaste tagasisidest, mis matkal meeldis:
Raba polnud väga märg. Seltskond oli tore. Söök oli maitsev. Ilm oli mitmekülgne. Matk pakkus väljakutseid. Majake, kus ööbisime oli väga hubane ning sellel on põnev ajalugu.
Kõik oli väga hea, meeldis kõige rohkem see, et arvasin et matkal ei tule suurt füüsilist pingutust kuid õnneks sain just seda.
Meeldis, kuidas matk oli midagi väga uut ja teistsugust. Veel meeldis, kuidas matk oli piisavalt väljakutsuv ning hea trenn.
Kõik oli väga äge. Seltskond oli super, selle pundiga võiks uuesti matkata.
Väga ilus loodus ja väga tore seltskond. Meeldis ka end proovile panna.
Seltskond, rabas kõndimine, söök, öömaja ja õpetaja Neeme lood elust.
Ilus loodus, seltskond, õhtune tatar, rabas pehmel pinnal lebamine.
Matk oli lõbus, hiljem kui jõudsime majutusele oli palju nalja.
Tore seltskond ja värskes õhus liikumine.
Väga tore kollektiiv ning matk oli lahe.
Näha sõpru maadlemas metsiku rabaga.
Seltskond ja nägin, kui ilus raba on.
Seltskond ja ilus loodus.
Metsaonnis ööbimine.
Loodus ja inimesed.
Mis matkal ei meeldinud:
Tagasi tulles oleks võinud sama kuivaks jääda kui metsaonni minnes. Sokid said ka väga mustaks, järgmiseks korraks valin võibolla muu värvi kui valge.
Pakkisin koti natuke liiga raskeks. Muud halba öelda ei ole.
Ma arvan, et märg ei meeldi kellelegi olla, aga pole hullu.
Mulle meeldis kõik. Ei oska midagi negatiivset välja tuua.
