JmG valikkursuse matk Muraka rabas

Juba neljandat korda avati Jõgevamaa Gümnaasiumis „Matkamise aluste“ pikk valikkursus. Osalejaid on tänavu 15. Esimeste teoreetiliste loengute järel saabus aeg sügismatkaks Muraka rappa. Meie matkagruppi kuulusid  Marileen, Nora-Lisette, Karola, Janeli, Romi Lii, Trevor, Karl Robin, Arthur, Oskar, Janari, Rasmus, Teet, Juss, Sander, Kardo, lisaks varasematelt kursustelt Jasper, Kasper, Kristofer ja Marten. Muidugi mina ka.

Matkarajaks oli viimastel aastatel traditsiooniliseks saanud marsruut. Esimesel päeval, laupäeval, 28. septembril Kaukvere tee - Suur laugas - Ilusad laukad - Varessaare (koos kõigi peatustega 4h 30 min; punane joon kaardil) ja teisel päeval, pühapäeval, 29. septembril Varessaare - Kotkanina - Suur laugas - Kaukvere tee (3h 45 min; oranž joon kaardil). 

Laupäeva hommikul saime kokku kell 9:00 kooli ees. Peagi saabus ka Maksibuss ja sõit matkale võis alata. Ilmaprognoos oli küll kaunis kehv – laupäevaks lubati üsna palju vihma; pühapäev pidi enam-vähem ilus olema. Kui matka alguspunkti jõudsime, siis oli küll veel üsna pilves, kuid vihma ei sadanud. Ja nii jäigi peaaegu terveks päevaks. Tegelikult tuli peagi pärast Suurt laugast isegi päike välja. Vaid Varessaare alusel lagedal "kummikukatkumisväljal" saime vihmasahmaka selga. 

Ragistasime siis piki raiesmiku serva jõe poole - sedapuhku otse risti, sest aastaid meid teeninud Priidu palk oli otsa saanud (nagu nädal tagasi õpetajate matkal avastasime) ja uus palk oli veidi põhja pool. Tegelikult piki raiesmiku serva jõega risti minnes jõuabki just õigesse kohta välja. 

Jõe ületamine võttis meil ca kolmveerand tundi. Oli meid ju palju ja keegi ei tahtnud vette kukkuda. Nii võtsimegi ületamist rahulikult, ikka kahe kepi toel. Vaid Haljas turnis niisama üle (pärast küll kommenteeris, et elu hirmsamaid kogemusi).

Kuna mulluseid kaikaid oli Priidu palgi otsa juures kuuse all veel küll, siis me kaikaid ei teinudki. Igaüks sai endale taaskasutatava kaika, vaid Jasperi jaoks tuli uus teha (sest talle jäänud viimane kaigas osutus siiski mädaks). 

Lageraba servas tehti peatus kilekoti männilatva sidumiseks ja einestamiseks. Edasine tee kulges Suure lauka lähistel paikneva suure üksiku kase suunas. Nüüd vajus rahvas laiali - mõned olid peagi kase juures ja mõnedel läks palju aega. 

Suure lauka serval tegime järgmise pikema peatuse. Sedapuhku pigem fotostopi. Sain minagi kutse ühe pildi peale. Aitäh, Juss! Mõned korjasid ka jõhvikaid. Neid oli seal tõepoolest rohkesti, just sellel kohal, kus kunagi rästikut olime kohanud. Seekord ei kohanud, ju siis polnud teda kodus. 

Selgineva taeva all jätkus teekond Ilusate laugaste suunas. Kuna nüüd polnud kauguses ühtki nähtavat orientiiri, siis tegime paarisajameetrisi lõike vaheldumisi peatustega, et ikka kõik kenasti järele jõuaksid. 

Ilusatel laugastel toimus tavapärane veepudelite täitmine ja mitte tavapärane mannavahu jõhvikate korjamine (neid korjasime tavaliselt varem, igaks juhuks). Ma polnud veel jõudnud veepudeleidki täita, kui Jasper juba vette ujuma kargas. Kuna ta väitis, et vesi on külm, siis jätsin ujumas käimata; pealegi oli mul eelmisel päeval kergelt nohune tunne olnud. Koos temaga oleksin ilmselt ikkagi vees korra ära käinud, sest nädal varem oli vesi ikka päriselt ujutav. Kui hulluks ta nüüd siis sai olla läinud? Tegelesin siis lihtsalt ilupiltide tegemisega. Aga ausalt - kui palju neid ühest ja samast laukast ikka teha jõuab... 

Teekond jätkus Varessaare suunas. Kuna kuuske veel ei paistnud, tegime taas paarisaja meetrisi "hüppeid", et viimaseid järgi oodata. Olid ju kotid nüüd 2 kg võrra raskemad. Muide, mulle suure üllatusena küsis keegi, kas kaks liitrit vett on ikka kaks kilogrammi. Kes talle küll keemiat õpetas...

Nagu juba alguses mainitud - viimase rabamänniku servas enne Varessaaret tuli ka kerge sahmakas vihma. Aga kuna tavaliselt vaevaliselt kulgev viimane lage lõik "alistus" kergesti, siis see vihm meid ka eriti ei kurvastanud. 

Varessaares tervitas meid tühi maja ja mõne aja pärast oli ka päike sinises taevas, nii et kes soovis, see sai ka märjad riided kuivaks.

Toad köeti kähku soojaks ning õhtune tatrapudru ja tee vaaritati valmis. Kuna meid oli nii palju, siis sai pada kenasti tühjaks. Viimased suutäied said Haljasele, kes oli oma pudrumolli koju unustanud ja ootas, kuni Kasper oma kausikese tühjaks sõi. 

Ilmselt oli tatrapuder seekord niivõrd energiarikas, et juhtus see, mida vähemalt mina 44 aasta jooksul Varessaares näinud pole ja vaevalt et keegi üldse näinud on. Nimelt selgus, et meie grupist pooled on rahvatantsijad ja nii kantigi ette terve valik rahvatantse: Külateel, Tuljak, Kaera-Jaan ja mitmed teised. Video ja pildid on küll rohkem vetsu taustal, sest ronisin parema vaate saamiseks vana laua peale. Igatahes oli see äge hetk!

Pisike paus sisustati mitmesuguste laulude laulmisega (üleval toas). Järgnes mannavahu keetmine ja vahtu löömine. Kuigi mannavaht sai grammikese liiga hapu, jäi karule vaid poti küljest kraabitud üks kulbitäis.

Päev veeres ja väljas pimenes. Rahvas kogunes - nagu ikka - üles parempoolsesse tuppa küünlavalgusõhtut veetma. Ka esimese korruse tagakambri rahvas (Trevor, Janari, Karl Robin ja Arthur) ning mina, kes ma plaanisin ööbida esimese korruse sakstekambris. Peeti maha käesurumisvõistlused, millest ma igaks juhuks loobusin (et mitte viimaseks jääda). Kirjutati majaraamatusse. Mingil hetkel pidin Jussi palvel Onu Bellast rääkima. Ja siis Valterist ja Lillist. Kui selle jutu lõpetasin, kostis trepilt samme ja ukse avas võõras mees... Küsis, kas ruumi on. All oli, läksin talle kohta kätte näitama.

Oli üks kunagine  Karu, kes oma 8-aastase pojaga Varessaarde ööbima tuli. 

Hiljem vestlesin temaga pikemalt. Kuigi me pole varem ilmselt kokku juhtunud, oli temagi sageli Varessaares käinud ja halbadel aegadel üht-teist seal kõpitsenud.

Öö algus oli rahutu, sest teisel korrusel ei tahtnud melu mitte vaibuda. Kui viimaks poole ühe paiku vaikus saabus, magasin üldiselt hästi.

Hommikul ronisin kella 7 paiku välja hommikusööki vaaritama. Kell 8 võis kõik üles lüüa. Mõned kõndisid küll juba varem vetsu vahet. Hommikune pakkimine kulges plaanipäraselt ja toadki said kenasti korda. Nii võisimegi poole kümne paiku grupipildi ära teha ja Kotkanina poole teele asuda.

Rabas tervitas meid kaunis hommikupäike. Ületasime suhteliselt kuiva Kotkanina aluse märe ja peagi olid Suure lauka kased kenasti näha. Suurem osa tõttas kohe otsejoones kaskede suunas minema. Nii sattusid nad muidugi küllalt märjale maale - hoolimata raba üldisest kuivusest. Hõikasin küll, et lähme paremalt ringi, aga kes siis viitsis veidi tagasi tulla. Osa siiski tuli, osa sai märjalt maalt ka üle, aga Kardo ja Arthur võtsid ette suurema supluse. Viimaks olid nemadki kehvast kohast üle. 

Suure lauka ääres oli plaanis ca pooletunnine peatus, et veidi jõhvikaid korjata. Huvilisi oli siiski kaunis vähe, kuigi piki laukaäärt oli kirsisuurusi jõhvikaid lausa maha valatud. Seejuures ei pidanud rohu sees sobrama, vaid tuli marjad lihtsalt samblamättalt ära roobitseda. Enne veel aga jõudis Jasper hüpata ühele ujuvale saarele. Sinna hüpates sai ära tõugata küllaltki kõvalt laukaservalt, kuid tagasihüppeks toetus puudus. Sest ujuv saar ju hõljub vee peal. Jasper katsetas nii ja naa, kuid tulemusteta. Teised passisid võttevalmis kaameratega. Viimaks võttis merehädaline suurema osa rõivaid seljast ja heitis need koos kummikutega  "suurele maale". Seejärel sooritas ta hüppe kalda poole, kuid ette arvatult maandus ta vees. Noh, kaldale ronimine oli siiski lihtne, sest karge vesi kiirustas tagant.

Pärast jõhvikakorjamist võtsime suuna ümber Suure lauka lõunapoolse kalda ja siis tõttas suurem osa juba otsejoones kauguses paistva valge kilekoti suunas. Jälle asjata otsejoones, sest teele jäi märja maa riba. Kuna arvasin, et mõnedele on see liiga suur katsumus, siis suundusin kase poole, et teha väike ring. Siiski läks enamus otse, vaid Teet tuli tasapisi kase kaudu. Siiski niivõrd tasapisi, et kui ma ise viimaks teistele kilekotimänni juures järele jõudsin, tundus Teet ikka veel kase juures olevat. Hakkasin juba veidi muretsema õigeks ajaks matka lõpp-punkti jõudmise pärast. Küsisin, kas keegi läheks Teedule vastu, kuid vastuseks oli kurdistav vaikus. Pöörasin siis ise otsa ringi ja kuskil poole maa peal kaseni saingi Teeduga kokku. Võtsin ta seljakoti enda õlule ja nii me teiste juurde peagi jõudsimegi.

Varsti jätkasime teekonda rabamännikus. Ilm oli ilus. Kõndisin Teedu taga, nautisin loodust ja raba ning tegin veel viimaseid pilte. Kui Priidu palgi jäänusteni jõudsime, seadsime kaikad kuuse alla varju ja võtsime suuna uue palgi poole. Peagi kostus läbi metsa meeleheitlikke karjeid: "Halloo!". Esmalt mõtlesin, et keegi püüab helistada, kuid siis selgus, et Kardo oli teistest maha jäänud ja tundis ennast eksinuna. Läksime siis koos purde poole. 

Pool seltskonnast oli juba jõe õnnelikult ületanud ja peagi järgnes ka teine pool. Pisukene ragistamine raiesmiku servas ja parklas me olimegi - lausa kolmveerand tundi enne bussi saabumise aega. Vahetati jalatseid, loobiti kividega märki, lauldi ja võeti niisama päikest. Korra käis ka vihmapilve serv meist üle, aga tõesti ainult korra ja serv. Buss jäi veidi hiljaks, sest bussijuht oli teine kui eile ning ta oli teeotsast mööda põrutanud. Aga kodutee kulges kiiresti ja nagu lubatud, jõudsime poole neljaks kooli ette. Osa suundus ootavate vanematega kodu poole, osa võttis suuna Terminali tanklale, et veidi keha kinnitada.

Nii meie sellesügisene rabamatk läbi saigi. Ilm oli vaatamata kehvale prognoosile parasjagu hubane ja kuivapoolne raba lubas vabalt loodust nautida. Matkaseltskond oli küll üle aastate väga suur, kuid sellegipoolest mõnus ja lõbus. Eriti tooksin veelkord esile vahvat rahvatantsuetendust Varessaare hoovil. Mõned küll pidasid raba liiga märjaks kohaks, aga usutavasti on selle taga vaid kogemuste puudus. Muide, juba paar päeva pärast matka tuli Janeli nõu küsima tema ja grupi seltsimeeste poolt sügisvaheajaks planeeritava matka osas. Vahva, et neile matkamine nii meeldima on hakanud!

Õpilaste tagasisidest, mis matkal meeldis:

• Raba polnud väga märg. Seltskond oli tore. Söök oli maitsev. Ilm oli mitmekülgne. Matk pakkus väljakutseid. Majake, kus ööbisime oli väga hubane ning sellel on põnev ajalugu.
• Kõik oli väga hea, meeldis kõige rohkem see, et arvasin et matkal ei tule suurt füüsilist pingutust kuid õnneks sain just seda.
• Meeldis, kuidas matk oli midagi väga uut ja teistsugust. Veel meeldis, kuidas matk oli piisavalt väljakutsuv ning hea trenn.
• Kõik oli väga äge. Seltskond oli super, selle pundiga võiks uuesti matkata.
• Väga ilus loodus ja väga tore seltskond. Meeldis ka end proovile panna.
• Seltskond, rabas kõndimine, söök, öömaja ja õpetaja Neeme lood elust.
• Ilus loodus, seltskond, õhtune tatar, rabas pehmel pinnal lebamine.
• Matk oli lõbus, hiljem kui jõudsime majutusele oli palju nalja.
• Tore seltskond ja värskes õhus liikumine.
• Väga tore kollektiiv ning matk oli lahe.
• Näha sõpru maadlemas metsiku rabaga.
• Seltskond ja nägin, kui ilus raba on.
• Seltskond ja ilus loodus.
• Metsaonnis ööbimine.
• Loodus ja inimesed.

Mis matkal ei meeldinud:

• Tagasi tulles oleks võinud sama kuivaks jääda kui metsaonni minnes. Sokid said ka väga mustaks, järgmiseks korraks valin võibolla muu värvi kui valge.
• Pakkisin koti natuke liiga raskeks. Muud halba öelda ei ole.
• Ma arvan, et märg ei meeldi kellelegi olla, aga pole hullu.
• Mulle meeldis kõik. Ei oska midagi negatiivset välja tuua.
• Jalgade märjaks saades hakkas kergesti külm.
• Natuke kõva oli magamine, ei tulnud und eriti.
• Polnud suur fänn sellest, et raba oli märg.
• Et kõik nii märg oli.
• Mulle meeldis kõik.
• Kõik meeldis :)
• Märg olemine :(
• Kõik meeldis.
• Märjad sokid.
• Kinni jäämine.
• Raba.