Üks nädalavahetus - kaks päeva - kaks raba

Juba nädala alguses hakkas ilmateade järgmiseks nädalavahetuseks lubama ilusat päikselist ilma. Kuna viimaks ometi hakkas loodusesse tekkima ka sügisvärve (mida eelmistel nädalavahetustel rabamatkadel veel väga napilt oli) ja mul kujunes ootamatult vaba nädalavahetus, siis hakkas kuskil ajusopis idanema idee, et võiks veel ühe rabamatka ette võtta. Aga keda kaasa kutsuda? Kuna Merikesel olid lausa kõik kolm päeva kinni, siis pöörasin pilgu kaugemale. Kirjutasin Martinile, aga kui talt lõpuks vastuse sain, selgus, et ta peab keemiaklassi kolimiseks ettevalmistusi tegema. Kutsusin Joosepit koos tema sõpradega kaasa - Joosep ajas jalad vastu ja nagu pärast selgus - isegi ei rääkinud oma sõpradele. Siis üritasin oma kunagisi klasse Lillemäe poiste kaudu kampa saada. Sten teatas kohe, et ta ei saa ja üldse tuleb teistele väga pikalt ette teada anda. Sven lubas järgmiseks trenniks mõelda, aga siis selgus, et ka tema ei saa ise ja ta polnud ka teistega ühendust võtnud. Ühesõnaga - mine või üksi. Päris üksi siiski raba edasi-tagasi ületamist ja Varessaares ööbimist ette võtta ei julgenud (lihtsalt meenutades kunagist tervisehäiret 2021. aasta matkal õpilastega). Kuigi olen sellisest soolomatkast sageli mõtteid veeretanud. Reede hommikul külastas mind matkamise aluste tunnis idee fix kutsuda sealt neli soovijat kaasa. Kohe oligi kolm poissi hakkamas. Pakkusin neile veel välja kunagise pika marsruudi üle suurte Muraka saarte. Aga palusin siiski järgi mõelda (kui palju esmaspäevaks õppida on?) ja mulle päeva jooksul teada anda. Mida ei saabunud, oli oodatud sõnum. Kui siis pärast kooli läksin gümnaasiumi tagasi asja uurima, siis oli kaks poissi üldse kadunud. Kolmas oleks küll tulnud, kuid arvasin ise, et oleks ikka parem veidi suurem seltskond. Nii jäigi minu suur soov mina veelkord kahepäevasele Muraka raba matkale täitumata. 

Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Otsustasin käia laupäeval üksinda ühel väikesel foto- ja droonituuril Männikjärve rabas ning pakkusin ennast pühapäevaks kaasa Laiuse rahvatantsurühma "Meie Marid" Mustassaare - Varessaare - Kotkanina - Suure lauka matkale. 

Esimene päev - Männikjärve raba

Laupäevane päev Männikjärve rabas oli tõesti imekaunis. Pildistasin ja droonitasin suisa ohjeldamatult. Vahepeal tegin väikseid kõrvalepõikeid laugaste vahele. Laukaservad olid korralikult läbi trambitud. Üksikud korjamata platsikesed andsid aimu seal valitsenud jõhvikauputusest. Endalegi ootamatult avastasin, et Männikjärve rabaski on väga armsaid piklikke laukaribasid koos paljude ujuvate saartega.

Kui hommikupoolik oli rahulik, siis hiljem hakkas rahvast voorima. Aga mina olin oma iluspildid ja mõneti meditatiivsed hetked kätte saanud. Allpool väike valik piltidest ja video. 

Teine päev - Muraka raba

Hommikune start oli kell 9 Kantkülast Veski külalistemaja hoovi pealt. Selgus, et lisaks matkajuhile Liisale oli Marisid vaid kolm: mulle juba kammerkoori päevilt tuttav Malle (aga koos kahe lapselapsega) ning mulle uued tuttavad Kati ja Barbara. Asusime siis kahe autoga Mustassaare poole teele. Pärast Iisakut metsateedele keerates kohtasime põtra, kolme metsist ja jahimehi (oli alanud ju põdrajahi hooaeg). 

Mustassaares panime kummikud jalga, metsaservas tegime kaikad ja siis mööda suht kuiva teed Varessaare poole. Märkasime poris üsna värsket karujälge. Enne Varessaaret laiutas rajal suur karuhunnik (sisaldas ka õunu). Varessaares ehmatasime alumises toas üht värskelt ärganud paarikest (muide, laual oli poolik Captain Morgan). Varessaare heinamaa servas Kotkanina tee ääres oli mõmmik pahandust teinud - veel kaks nädalat tagasi kenasti püsti seisnud iidne õunapuu oli täielikult räsitud, enamus harusid murdunud ja rohi ümberringi maha tallatud. 

Kotkaninalt rappa keeramise järel tegin esimese droonipeatuse. Saatsin drooni ka Kotkanina kohale ja avastasin sealt muidu kolla-rohelise metsa seest punakaid laike (hiljem vaatasin järgi - need olid vahtrad). Igatahes tuli ilus pilt!

Suure lauka poole minnes tegid mõned meist ühes märes ikka jalad ka märjaks. Aga üldiselt oli raba ikka veel kuivapoolne. Suure lauka äärel olid ühe hane maised jäänused. Ilmselt oli rebane maiustamas käinud. Haneparvi lendles ja kaagutas ümber ringi palju. Ilmselt on hallaööd tulekul. 

Tegime pikema peatuse. Marid katsid rikkaliku piknikulaua. Mina droonitasin. Marid korjasid peotäie jõhvikaid; rohkem ei viitsinud. Nii jäi neid (jõhvikaid) sinna laukaservadele veel küllaga. Ilupilte tehti ka. 

Tagasiteel kaotasime algsed jäljed, aga jõudsime välja sama märe samale kohale, kus ennist mõned vaeva nägid. Saime sealt siiski kenasti üle ja võtsin suuna meelega Kotkaninal veidi vasakule - et seda klassikalist rada ka üle hulga aja kaeda. Pidin tõdema, et minu S-kujuline rada on veidi etem. Praegu polnud küll lugu, kuid märjal sügisel oleks klassikaline Suure lauka - Kotkanina rada otse Kotkanina all  vedelavõitu. 

Varessaares tegime veel väikese eine. Hommikune rahvas oli kadunud, vaid rummipära oli ikka alles. Teised hakkasid ees autode poole minema, mina jäin veel veidikeseks droonitama. 

Lõpetuseks ka karuhunniku ja jälje pilt.

Ja nüüd see, mis on Mustassaarest järel. Jah, kunagi, kui Varessaares esimesi kordi käisin, elas seal Seebold oma naise ja valge hobusega. Nüüd pole majastki suurt midagi alles, vaid paar palki ja suur kolletav õuetamm.

Video ikka ka.