See juhtus jälle! Nagu mul Jõgevamaa Gümnaasiumis juba tavaks, pakkusin oma klassile 11. klassis kanuumatka Võhandu jõel. Miks 11. klassis - siis on neil vähemalt osadel juba juhiload ja saab isiklike autodega kohale sõita. Niisiis - ka oma praegusele E klassile käisin sama mõtte juba eelmisel aastal välja. Kuskil veebruaris hakkasin uurima, kas ikka oleks tulijaid. Jaa... Küsisin varasemate kogemuste baasil ka vastupidi, kas on neid, kes ei tuleks. Kurdistav vaikus. Ja kui siis Ahjamatkadelt matka ära tellisin ja registreerimise avasin, pani ennast kirja ainult 10 õpilast! Seega astusin taas sama reha otsa - ära telli matka enne, kui nimed kirjas on.
Nii pidingi hakkama otsima lisamatkajaid. Kuna paralleelsetes D ja F klassis on üksjagu neid, kes minu matkakursustel osalenud, siis tegin just neile ettepaneku osalemiseks. Kokku sain 18 nägu: minu klassist Romi Lii, Nora-Lisette, Fiona, Gregor, Steven, Sten, Viljo, Janar, Ats ja Kristjan, D klassist Kasper, Jasper ja Janeli ning F klassist Juss, Sander ja Karola; lisaks soovis veel kaasa tulla A klassist Kristofer ning muidugi siis mina ise.
Ajaplaan oli traditsiooniline - laupäeval, 7. juunil kell 9 väljasõit Jõgevalt, kell 11 kohtumine Kääpal, autode Leevi lõkkekohta viimine ja siis start. Teisel päeval autode äraviimine lõppu kell 9 ja siis start. Kuna veeseis oli kõrge, siis oli jõgi kiire. Esimesel päeval jõudsime Leevi lõkkeplatsile juba 3 tunniga (ca 15 km) ja teisel päeval kulus aega 3:45 (ca 20 km).
Aga algusesse tagasi. Autosid ära viies leidsime Leevi lõkkeplatsilt eest hommikuste toimetuste keskelt kamba venelasi. Olid need samad, kellega ma juba mitu korda seal kokku saanud olen. Nagu varasematelgi kordadel, oli neil käsil juba viimane päev ja nad plaanisid õhtul lahkuda. See meile sobis.
Tagasi matk alguspunkti. Seal jagas Henri meile näpunäiteid kanuutamiseks; lisaks kuulusid saatemeeskonda veel Janno ja Hanna.
Siis oli aeg kanuud vette lasta ja sõit võis alata. Manitsesin küll, et ärge kohe kühveldama kukkuge, koos on lõbusam sõita, kuid siiski panid esimesed suure kiiruga minema. Nii veniski meie 9 kanuust koosnev laevastik jõele laiali.
Jäin ise viimaseks (või vahepeal ka peaaegu viimaseks), et olukorral silma peal hoida ja lihtsalt loodust nautida. Olin ühes kanuus Janariga. Kuna mina olin targem (loe: raskem), siis istusin ahtris; Janar oli ilusam (loe: kergem) ja oli seega vööris.
Jõgi lookles laisalt küla vahelt välja ja jätkas luhtade ning võserike vahel. Üsna ootamatult kohtasime kalameeste seas ka ühte hallipäist lokkis juustega kalanaist. Eks me neil saaki veidi ära hirmutasime... Loodus oli veel värskelt erkroheline. Toomingad olid küll ära õitsenud, kuid igasugu muid lõhnu jagus küllaga. Õite poole pealt märkasin küllalt palju kollaseid võhumõõkasid.
Pindi silla juures tõmmati meid korraks kaldale, et pakkuda üliõhukesi pannkooke moosiga. Maitsesid hästi - nagu ikka. Ja olgu mainitud, et kahepäevane sõbrahinnaga õpilasmatk koos kahe lõunaeinega (teisel päeval siis tatrapirukas) maksis vaid 30 € õpilase kohta! See on ikka superhind!
Pärast einet lasime aga kanuud vette ja kühveldasime edasi Paidra poole. Taas vajus meie rivi üsna laiali.
Paidra veski juures lohistasime kanuud ümber tammi ja nüüd läks vool veel kiiremaks. Kui juba enne ei olnud vaja eriti pingutada, siis nüüd lendas kanuu ise. Esimesed kärestikud lõppesid siiski peagi ja jätkus looklemine Leevi lõkkekoha poole.
Kuna venelased olid parasjagu veel oma matkal (Reo sillani, nagu ma aru sain), pääsesime kohe lõkkeplatsile. Noored hakkasid küll telke püstitama, aga mina hakkasin kokkama ja sain lähemalt tuttavaks Aleksandriga Kohtla-Järvelt. Mees kõneles päris hästi eesti keelt ja oli kaunis jutukas.
Vahepeal saabusid mopeedil kaks kohalikku koolipoissi (ca 12 a vanad) ja hakkasid männijuurelt vettehüppeid sooritama. Vesi tundus küll jahedapoolne, aga neid see ei seganud.
Saime söögid valmis just siis, kui venelased saabuma hakkasid. Saime siiski laua ümber oma tatrapudru põske pista, seni kuni nemad oma asju pakkisid.
Seejärel suundusime kes telki puhkama, kes jalutuskäigule Sabbe mälestuskivi juurde. Nii said venelased ka õhtuoodet süüa ja viimaks oma laagri kokku panna.
Leevi lõkkekoha ümbruses on kohati metsa nii palju maha võetud, et lausa lage. Aga metsa all oli palju-palju pohlaõisi.
Väikselt jalutuskäigult tagasi, hakkas igaüks tegelema meelepäraste asjadega. Kell oli veel vähe, et õhtust lõket tegema hakata. Pealegi oli puid kuuris minimaalselt, neid pidi jätkuma ka hommikusöögi valmistamiseks.
Mingil hetkel võtsin tule siiski uuesti üles ja peagi tekkis seltskond huvilisi paari pakki liha grillima. Laua ümber üritati ka kaardimängu, kuid see ei võtnud suuremat vedu. Huvitavam oli kuuri lakas aega veeta. Hilisõhtul käisid mõned veel ka ujumas ja harrastasid kohalike poiste eeskujul männijuurelt vette hüppeid.
Mingil juba hämaramal hetkel ilmusid kohalikud poisid mopeedil taas lagedale, nüüd juba kolmekesi. Tahtsid kuurilakka pugeda, kuid seal olid meie omad juba ees. Nii telliti kodust telk järele (keegi tõi autoga) ja pandi see püsti. Pärast ilmusid nad ka lõkke äärde ja küsisid luba oma liha grillida.
Viimaks sai mul lõkke ääres istumisest villand ja pugesin vaikselt telki. Lõkkemelu jätkus veel pikemaks ajaks. Kui meie omad ära telki kolisid, lärmasid kohalikud poisid edasi. Panid oma kõlari äkitsi nii kõvasti mängima, et ma ärkasin võpatusega oma poolunest üles. Uinusin siiski uuesti. Kuni poole nelja ajal tugeva vihmasabina peale ärkasin. Kuulda oli ka teisi ärkamas, ilmselt ujutas mõne kehvema telgi üle.
Hommikuks olin pannud endale äratuse poole seitsmeks ja selle peale ma ka ärkasin. Eesmärk oli poole kaheksaks toit valmis saada ja kõik üles ajada. Vihm oli järgi jäänud, kuid kõik oli märg ja rõske. Sain siiski telgi serva alla peidetud paari haluga tule üles ja õigeks ajaks pudru ja teegi valmis. Vahepeal olin oma kraami ka juba kokku pakkinud.
Äratus toimis suht hästi, vaid Kasper keeldus hommikusöögist. Putru jäi siiski palju karule (õhtul söödi praktiliselt kõik ära). Kiirustasin siis rahvast pakkima. Nii olimegi ca 10 min enne üheksat valmis ja ootasime korraldajaid. Tasapisi hakkas uuesti vihma sadama. Autode äraviimise ajal vihmasadu muudkui tugevnes. Kui tagasi jõudsime, siis jäi veidi hõredamaks.
Passida polnud mõtet, nii suundusimegi vihmas veele. Aga meie õnneks sadas veel vaid umbes veerand tundi, siis sadu tasapisi lakkas.
Veevool oli siinpool jälle kiirem, nii jõudsimegi vähem kui tunniga Leevile. Siin ootas juba maitsev tatrapirukas ja kuum tee.
Nii saimegi Janariga suhteliselt esimeses otsas minema. Peagi märkasime ees püstkoda ja siis vahutavat kaheastmelist Lilli allasõitu. Varem jõe kohal rippunud nööri ja noolt ei olnud enam. Kuna vasakul tundus sile vesi, siis võtsime suuna sinna. Paha mõte... Tegelikult olid seal vee all kivid ja kõrge allasõit lõppes meie kanuukese kummuliminekuga. Vesi polnudki nii külm, kui arvasin.
Suunasime siis ülejäänuid paremale (õige koht on tegelikult ikka pigem keskel). Teised said kuivalt alla.
Kui kanuu veest tühjaks olime saanud, siis jätkasime oma seiklusrikast merereisi. Teisel astangul olid Ats ja Kristjan just ümber läinud. Kuigi mul olid ka kuivad riided olemas, ei tahtnud ma neid enne Viirat igaks juhuks selga panna. Aga sünteetiline spordirõivas ei imanud eriti palju vett ning külm ei hakanud.
Viira tammist saime meie õnnelikult alla, kuid kaks paati läksid veel ümber (Kasper ja Sten, Viljo ja Gregor). Huvitav on märkida, et kõik kanuud, kus oli vähemalt üks tütarlaps (või siis ka kaks) jäid püsti.
Pärast suuremat riiete vahetamist ja väänamist jätkasime juba Süvahavva poole. Nautisime müüre ja rohelust. Üritasin tabada jäälindu, kui edutult.
Nii Süvahavva kui ka Reo allasõidud läksid kõigil hästi ja nii me lõppu jõudsimegi. Jasper pidi siin veel oma paadi koos Karolaga ümber ajama - et oleks ikka lõbusam...
Korraga hakkas kõigil nii kiire, et polnud isegi aitäh-nägemist aega öelda... Tänasin ikka meie vahvat tugimeeskonda (kohtume juba nädala pärast) ja lonkisin noortele järele.
Kokkuvõttes võib öelda, et ilmaga siiski vedas. Kuigi lubati väga suurt sadu, piirdus meie kohal see vaid öise pooltunniga ja hommikuse autode äraviimise ning stardi aegse tunnikesega. Edasi läks järjest ilusamaks ja lõpetasime päikeses. Muidu oli ju ka päris tore.
Kuna mul oli päevase vahega juba teine kahepäevane matk, siis olin ikka väsinud küll. Koduteel siiski suutsin silmi lahti hoida. Tüdrukud jäid üsna kähku siiski tukkuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.