Nagu ikka, toimus ka tänavu Jõgevamaa Gümnaasiumi valikkursuste nädalal "Matkamise aluste" lühikursus. Esmalt kaks päeva teoreetilisi loenguid ja rühmatöid koolis ning seejärel seljakotiga kahepäevane jalgsimatk Piusa - Nohipalo - Meenikunno - Ilumetsa matkarajal (kokku 32 km). Kursusel osalesid Annamai, Nelly, Mikk A., Taaniel, Mikk T., Karmo, Karl, Karlos, Heelika, Angelika, Sonja, Keidy, Linell ja Aleksander. Lisaks tulid matkale kaasa varem pikal kursusel ja paljudel matkadel osalenud Juss ja Kasper. Mina olin ka ikka :-)
Tänavusel kursusel oli seltskond huvitav selles mõttes, et esimese päeva tutvustusringis selgus, et varem matkanud oli vaid kaks inimest. Aga olgu kohe öeldud, et hakkama said kõik kenasti ja nii mõnigi kaalub juba pikal kursusel osalemist.
Veel märgiksin kroonika mõttes, et rongis juhtusin istuma ühe mehe kõrvale, kes läks ette valmistama matka Tartu Kunstikooli õpilastele, ja minuga tuli juttu puhuma Miina Härma Gümnaasiumi grupiga matkale siirduv Liikumislabori mees (guugeldades leidsin nime Margus Püvi), kelle arvates peaks matkamise aluste valikkursuse kava üle-eestiliselt kokku panema. Lubas augustis ühendust võtta.
Rongiplaanid on tänavu sellised, et Piusale jõudsime alles poole üheks. Kuna see oli päris hiline aeg matka alustamiseks, siis sel korral Piusa koopa külastuseks ma pileteid ei tellinud. Pärastlõunaks lubas ka äikest, seega sobiski meile kohe teele asuda. Enne piilusime korra siiski ähmaste klaaside kaudu koopasse sisse ja tegime grupipildi. Selgus, et vaatamata minu hoiatavale näitele oli üks telkkond siiski plaaninud telki kahevahel kanda. No ise teavad ...
Ilm oli meie kohale jõudes pilves, kuid tasapisi hakkasid pilved hajuma. Esimeses peatuses kunagise tamme, praeguse kivihunniku juures oli juba päike väljas.
Teekond jätkus soojas päikeses, ikka mäest alla ja siis taas üles. Põlluservas märkasime esimesi rukkililli, metsateed ääristasid erinevad lilled: karikakrad, kurerehad, kullerkupud, maikellukesed ja muud jorjenid. Kuna õhk oli küllalt niiske, siis lõhnas värskelt ja kevadiselt.
Kõik käiguvahed kujunesid täiesti keskmisteks. Järgi eriti kedagi ootama ei pidanud, sest grupp oli suhteliselt ühtlase jõudlusega.
Teeääred valendasid õitsevatest maasikatest. Mõne nädala pärast siis punetavad. Ka pohlad olid paksult õies ja kohati juba ka vaarikad. Viimases peatuses märkasime üle metsa Võru pool kogunevaid tumedaid pilvi ning kuulsime ka kauget mürinat. Meieni siiski sadu veel ei ulatunud. Järgmisel päeval võis uudistest lugeda, et Võrus uputas korralikult; meil käisid laagripaigas korra külas tipp ja täpp, rohkemat ei tulnudki.
Nohipalo Mustjärve äärde jõudsime samuti täitsa tavalise keskmise ajaga: 4 h 12 min ja nagu ikka esimesel päeval, pea täpselt 17 km. Kutsusin huvilisi kohe ujuma, et veel viimast päikest (enne pilvede tulekut) ja sooja ihu ära kasutada. Ka ise avasin suplushooaja traditsiooniliselt just Mustjärves. Jõudsin esimesena vette ja sain seega soojas pinnakihis supelda; järgmised pidid juba ülessegatud külmemat vett kasutama.
Pärast ujumist sai kähku lõke üles tehtud ja tatrapudru vaaritama asutud. Enamus ootas minu soovitusel telgi ülespanekuga, kuni vihmapilvede äär üle läks. Edasi järgnes Taanieli ja Miku suure telgi püstitamine poole grupi osalusel. Ilma Jussita nad vist polekski seda üles saanud. Kuigi ma ütlesin, et proovige ikka kodus oma telgi üles panek järgi. Juss ise ning Karl ja Karlos otsustasid öö laavus mööda saata. Sääski tõepoolest peaaegu polnud. Kuiva kevade mõju. Väikseid musti siiski õhtuhämaruses veidi ilmus ja eriti oli neid järgmisel hommikul.
Pudru keetmise käigus toimus huvitav kohtumine. Märkasin küll, et tuli üks auto ning mingi paar suundus meie laagripaigast mööda piki järvekallast. Mõtlesin vaid, et sealt ei saa ju kuigi kaugele, aga ei pööranud neile toidu valmistamise käigus suuremat tähelepanu. Kui paar tagasi tuli, ütlesid nad meile kenasti "Tere!" ja lisasid, et ma vist ei tunne neid ära. Alles nüüd vaatasin korralikult ja muidugi - see naisterahvas oli ju Anne-Liis - meie kooli ja minu esimese pika matkakursuse vilistlane! Mees jõudis aga ennast enne tutvustada, kui ma teda täpsemalt silmitseda jõudsin. See osutus Marguseks (Joosepi klassivennaks), kes oli endale vuntsikesed kasvatanud ja seetõttu ei lülitanud mul kohe.
Pärast õhtusööki pakkusin välja tavapärase jalutuskäigu Valgejärve äärde. Pooled pidasid seda edasi-tagasi 1,6 km pikkust järelmatka paljuks, aga ülejäänutega sai see retk läbi tehtud. Ei saanud küsimata jätta kadakat - vastuseid oli täpselt 0, sest keegi lihtsalt ei julenud suud lahti teha.
Tatrapuder oli väga hästi kõhtu täitnud (karule ei läinud midagi). Nii võeti grilli ja tšilliga pikalt hoogu. Kaarte ka ei mängitud, oldi lihtsalt niisama. Õhtuhämaruses jõuti siiski ka vorstikeste grillimiseni ja nuudlivee keetmiseni.
Kuigi ütlesin pool kaksteist telki pugedes, et kell kaksteist on öörahu, leidus siiski nn "purjus seitsmendikke", kes kella kaheni ülivaljult lärmasid. Ei viitsinud telgist välja neid korrale kutsuma ka ronida, aga oleksin pidanud, sest kägu alustas juba kell neli ja pärast kuut ma enam magada ei saanudki.
Hommik oli peegelsileda veega ja soe. Kuna ka tagasirong läks alles mõni minut enne nelja, oli meil hommikust aega laialt käes. Nautisin oma hommikukohvi, jälgisin luigepaari toimetamist järvel ja muidugi tegin ka hommikusööki. Umbes veerand üheksa oli siiski kõik valmis ja tuli kõik üles ajada.
Hommikusöögile järgnenud pakkimine läks enamusel kiiresti, vaid selle suure telgi meestel ei edenenud ka kokkupanek kuidagi. Olid teised õige mornid, kas halb uni? Aga tänu Jussile said ka nemad oma kraami kokku, mina vaatasin platsi veelkord üle ja nagu plaanitud, saimegi kell kümme (isegi mõni minut varem) teele asuda. Grupp oli ühe inimese võrra kahanenud, sest Annamaid oli tabanud kuri kõhuviirus ja vanemad tulid talle järele.
Ilm oli soe. Liikudes ei tüüdanud väiksed mustad ka eriti ja nii saingi nautida Liipsaare poole kõmpides rea lõpus käimist. Tegelikult olid telki kahe vahel kandvad poisid veel tükk maad tagapool.
Liipsaare vaatetorni juures oli esimene pikem peatus. Torni juurest rabale viiv trepp oli lammutatud ja tegelikult kõikus ka torn omajagu. Oleks vist varsti uut vaja.
Raba peal lehvis tuppvillpeade meri. Sookailud ka õitsesid, kuid jõhvikaõisi oli väga tagasihoidlikult. Kuivus. Ka murakal märkasin vaid üksikuid isasõisi, kuid huulheina oli küllaga.
Suures Soojärves toimus päeva esimene ujumine. Käisin ka korra vees, kuid see oli kaunis karastav. Kohtasime ühte ameeriklaste paari, kes koos oma tuttavaga rabarajaga tutvust tegid.
Teekond jätkus Valgejärve suunas. Ka seal korraldasime suurema supluse. Valge vesi ei olnudki eriti külm. Kuna kahe mehe kulgemine oli muutunud (villide tõttu?) väga aeglaseks, siis andsin neile juhised, kuidas Ilumetsa jõuda ja soovitasin Rebasmäe allika vahele jätta. Las siis tulevad lõpus omas tempos. Tegelikult jõudsid nad niiviisi esimestena kohale.
Teistega käisime ikka allikal ära ja kastsime nägu, mõned ka kurku rauarohke allikaveega. Allika juures õitsesid soovõhad kaunimalt kui keset raba - ilmselt on raba ikka tõsiselt kuiv.
Ilumetsa kraatrite juures on uuendatud silte ja kujusid. Tegime seal onni juures pikema peatuse ning üritasime filmida rivitantsu Lion sleeps tonight saatel. Mõnel läksid ikkagi käed-jalad sassi. Tulemuse leiab matkavideo lõpust.
Viimasel kilomeetril üllatas meid priske, täis kõhuga nastik. Kahjuks surnud olekus. Ma vist polegi varem looduses nastikuid näinud, vähemalt ei mäleta.
Raudteejaama perroonil pidime veel tunnikese ootama, aga parem oodata kui rongist maha jääda. Venitusharjutusi tegid mõned hoolega, mõned jätsid need vahele. Teise matkapäeva kestuseks kujunes 5 h 6 min (muidugi koos kõigi peatustega) ja pikkuseks 15,3 km.
Kokkuvõttes läks matk kenasti korda. Ilm oli ilus, seltskond tore ja seljakotiga matkata üle mitme kuu väga mõnus.
Rongisõit kulges karjuvate ja jooksvate põhikooliõpilaste seltsis. Panin "kõrvad lukku" ja monteerisin matkavideot. Selline ta sai.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.