Nüüd on ta siis viimaks toimunud - see pikalt planeeritud ja kaua oodatud Jõgeva Põhikooli õpetajate kevadmatk. Idee sündis juba aasta aega tagasi õpetajate parvematkal Emajõe Suursohu ja sai kinnitust vahval sügisesel rabamatkal. Kui siis veebruari lõpus registreerimise Võhandu kanuumatkale välja kuulutasin, hakkas tulema vaimustunud kommentaare: Kauaoodatud kutse! Äge! Teeme ära! :) jne. Esmalt saigi kirja tervelt 26 huvilist, kuid elu tegi (nagu ikka) omad korrektiivid ja nii startiski meid 14. juuni hommikul koolimaja eest 22: Taimar, Janne, Mare, Priit, Evelin, Heiki, Eike, Merike, Lembit, Merike, Toomas, Vivian, Silja, Margit, Taavi, Erik, Neeme, Kertu, Maris, Eve, Viktor ja Kaire.
Grupipilt enne väljasõitu
Läksime kooli bussi ja nelja autoga. Matka alguspunkt oli (nagu tavaks saanud) Kääpal. Seal ootasid meid Peeter ja Ahja Matkad OÜ meeskond. Viisime autod laagripaika, kuulasime Peetri instruktaaži ja veele! Õnneks ei olnud vaja kanuude vettelaskmiseks tavapäraselt võsas ragistada, sest kellelegi on tulnud hea idee rajada Kääpa silla juurde kanuude vettelaskmise koht.
Matka marsruut
(veskikohad on tähistatud sinise kriipsuga)
Võhandu on Kääpast allavoolu rahulik ja lai. Esmalt avanesid ka vaated kääpalaste koduõuedesse, kuid peagi leidsime end heinamaade ja võpsikute keskelt. Nii looklesimegi madalate kallaste vahel Peipsi poole. Ka kanuutamises esimest korda kätt proovijad said kergesti töövõtted selgeks. Ilm oli ilus - päike paistis ja sooja oli 25 kraadi kanti. Seetõttu koorisid nii mõnedki päästevesti seljast ja lasid päikesel enda valget nahka maitsta.
Evelin ja päikest püüdev Taimar
Esimesed 7 kilomeetrit Pindi sillani läbisime 1 tunni ja 15 minutiga - päris hea aeg rahulike matkajate kohta! Silla juures ootas meid aga juba saateauto suure laari ülepannkookide ja maasikamoosiga. Kui kõhud täis, siis lasime kanuud uuesti vette ja lasime vaiksel voolul end tasapisi edasi kanda. Noh, veidi pidi ikka ise ka lükkama :-)
Kogemustega kanuutajad Eve ja Mare
Järgmine maamärk ootas meid juba 4 kilomeetri järel - see oli nimelt Paidra sild ja veidi hiljem ka Paidra veski. Kuna seal on veskitamm veel täies töökorras, siis tuli kanuud veest välja tõmmata ja teisel pool tammi uuesti vette lasta.
Paidra veskitamm ning Eike ja Silja
Pärast Paidrat hakkas ka maastik muutuma. Jõe kaldad muutusid küll ühel, küll teisel pool kõrgemateks, looked järsemateks, jõgi ise kitsamaks ja kohati ka kiiremaks. Nii lähenesimegi hoogsal sammul, st hoogsate tõmmetega meie esimese päeva sihtpunktile - RMK Leevi lõkkekohale. Päevateekonnaks kujunes ligi 15 kilomeetrit ja selle läbimise ajaks koos kõigi peatustega umbes 4 tundi. Teekonna pikkust mõõdetakse ikka piki jõe telgjoont; need, kes eelistasid liikuda ühest kaldast teise, läbisid muidugi pikema maa, st vee.
Uus kuum paar e Kertu ja Priit
Laagripaigas ei osatudki esialgu nagu midagi peale hakata. Õhtusöögi valmistamiseks oli muidugi veel varavõitu. Seepärast tegeleti telkide püstitamise kõrval ka muu meeldivaga - kes lubas endale väikese õlle, kes väikese näksi, kes käis ujumas ja kes vaatas niisama ringi.
Õhtusöögi vaaritamisest muidugi ei pääsenud. Traditsiooniline tatrapuder vürtsisealihaga ja tee valmisid nagu ikka siinkirjutaja käe läbi. Vaatamata vähendatud normidele jäi putru siiski üks kausitäis üle, mille Eve tavapäraselt oma kausikesse tõsta lasi.
Õhtusöögi allaraputamiseks võtsime ette mõnekilomeetrilise matka Eesti viimase metsavenna August Sabbe hukkumispaika püstitatud mälestuskivi juurde. Tähelepanuväärne, et mees suutis ennast varjata üle 30 aasta! Kõigest sellest rääkis meile lähemalt Priit ehk filmiklassikat parafraseerides: "Seltsimees ajaloolast oleme valmis kuulama tundide kaupa!"
August Sabbe mälestuskivi
Laagripaika tagasi jõudnud, kogunesime lõkke äärde. Peagi jäi üle vahepeal tibutanud vihmake ja nii pidasime maha ka väikese laulupeo. Nagu ikka, jagus juttu lõkke ääres kauemaks - eriti tänu Viktori lõppematutele lugudele küll Sordi saunast, küll õpetajatööst, küll matkaradadelt jne. Kui viimased lõkke äärest lahkusid, näitas kell juba südaöötundi.
Päikeseloojang Leevi lõkkeplatsil
Õnneks ei pidanud kella nelja paiku kukkumist alustanud kohalik kägu vajalikuks seda pidevalt teha. Nii saigi rahulikult magada, kuni Viktor autoustega paugutama ja kella kuueseid uudiseid kuulama hakkas.
Hommikusöögiks valmis kaerahelbepuder, mille kõrvale pakuti mitmesuguseid moose, muidugi ka teed ja kohvi. Järgnes asjade pakkimine ja teiseks matkapäevaks valmistumine.
Kuni selle momendini on mul matkast ka väike video kokku pandud. Teisel päeval ei riskinud ma fotokat kanuusse kaasa võtta. Heiki siiski võttis, sest ta oli laenutanud veekindla retkekaamera.
Vivian ja Heiki tuttpütte peibutamas e retkekaamera tööhoos
Loodetavasti saab tema videot ka varsti näha, aga minu oma on siin.
Teise päeva teekond (veekond?) lookles esmalt Koolma ja Leevi külade ning neid ümbritsevate metsade-niitude vahel. Nagu alati, paelusid mind ka seekord pilguheidud jõeäärsetesse hoovidesse. Kuigi ilm oli erinevalt eelmisest päevast jahedavõitu, oli siiski tegu vahelduva pilvisusega ja päikese käes lausa palav. Paljaks ennast seekord siiski keegi ei koorinud.
Margit ja Taavi harjutavad suviseks mägimatkaks vee peal
Leevi hüdroelektrijaama tammist pidime kanuud üle kandma. Ja siis algas see, mille pärast Võhandule tullakse - kärestikud ja vanad veskitammid. Ilmselt oli enamusel siiski väike kartus ümbermineku ees hingesopis, kuid kõik olid nii osavad, et pääsesime kuivalt. Loodetavasti olid emotsioonid nii positiivsed, et ka esmakordselt Võhandul kanuutajad tahavad kunagi seda lõiku veel proovida. Loetlen siinkohal järjekorras üles ka vanad veskitammid, millest hooga alla sõitsime: Ojasuu, Lauri, Kassi, Viira, Süvahavva (ehk Viia) ja Reo.
Merike ja Lembit Pindi silla all
Tänu keerukamale teekonnale venis meie seltskond ka üsna laiali. Kuna Janne läbis tänu õnnistatud olukorras viibimisele Leevi - Süvahavva lõigu saateautos, siis tuli Eriku paati meid saatma kogenud matkajuht Ave, kes siis viimasena seilates rajal toimuvat jälgis.
Janne ja Erik on veel ühes paadis
Meie Merikesega olime peamiselt esimeste ja viimaste vahel uhkes üksinduses. Nii õnnestus meil kahel korral näha päiksekiirtes vilksamas ka erksinist laiku - jäälindu. Armas vaatepilt oli ka suurel kivil peesitav pardiperekond.
Maris ja Toomas olid ühed põhilised teenäitajad
Kassi veskitammil aga õnnestus meil Merikesega kahe sobiva laskumistee vahelt leida üks kivi ning kanuu täpselt keskelt selle taha risti ajada. Lõpuks saime siiski kanuud niipalju nihutatud, et see tagumine ots ees tammist alla tormas. Maandusime kenasti kärestiku all ja vaatasime, kuidas meile järgnejad oskasid sealt õigesti alla sõita.
Merike ei saanudki seekord märjaks :-)
Viira veski eel pakuti meile Ahja Matkade poolt üllatusena väikest lõunaeinet - selleks oli tatrapirukas singiga. Keele viis alla!
Saime veel mõned hüvad nõuanded ja siis ootas ees üks ohtlikumaid veskitamme - Viira. Aga läks hästi - kuigi mõned kõikusid veidi kivide otsas, jõudsid kõik kenasti alla.
Viira veskitammist alla (pilt 2013)
Kümmekond minutit hiljem saime nautida hoogsat allasõitu Süvahavva tammist. Jälle läks kõik hästi.
Süvahavva tammist alla (pilt 2013)
Kuigi ka seni olime saanud nautida mitmeid müüre (liivakivipaljandeid), siis nüüd tulid kõige suuremad ja uhkemad, mis kuidagi ei jää alla kuulsale Taevaskojale. Aga edasi jäi jõevool järjest aeglasemaks, jõesäng muutus ka sügavamaks ja kive oli vaid üksikuid. Nii kulgesidki viimased 6 kilomeetrit juba suhteliselt igavalt, vähemalt võrreldes eelnenud adrenaliinirohke jõelõiguga.
Esimese päeva veed olid rahulikud
Siiski - vahetult lõpu eel pakkus Reo veskitamm päris palju närvikõdi. Meil õnnestus Merikesega taaskord leida kahe sobiva läbipääsu vahelt kivi, mille otsa kinni jääda, ja lisaks kaotasin ma veel ka aeru (mille Viktor hiljem kinni püüdis). Siiski saime õnnelikult kividest üle ja paarsada meetrit hiljem ilmuski vaatevälja kõrge Reo sild Põlva-Värska maanteel.
Nii oligi meie kahepäevane retk lõppenud. Peeter ja Co korjasid kanuud kokku, meie aga istusime autodesse ja algas kodutee Jõgevale. Teise päeva teekonna kogupikkus ulatus pea 20 kilomeetrini ja aega kulus meil veidi üle 5 tunni.
Viktor ja Kaire plaanivad kosmoseretke
Viktor tahab küll koos Kairega järgmine kord kosmoselaeva juhtimise ette võtta, kuid mul on tekkinud tänavuse oma klassi õpilastega käidud Kõrvemaa matka järel uitmõte viia seljakotti taluvad kolleegid järgmise aasta mai lõpus nautima kevade erkrohelist värskust Liiapeksi-Aegviidu matkarajale. Igatahes on tore, et meil on koolis õpetajate hulgas niipalju lahedaid matkakaaslasi.
Lõppeval nädalal toimus Jõgevamaa Gümnaasiumis juba teist korda valikainete nädal, mille käigus minagi teist korda "Matkamise aluseid" läbi viisin. Esimesed kaks päeva olid sisustatud teoreetilise ja praktilise õppega koolis, millele järgnes kahepäevane matk. Vedasin noormatkajad ühte oma lemmikpaika, milleks on Kagu-Eesti Kuldne Kolmnurk ehk teisiti öeldes Piusa - Meenikunno - Nohipalu - Ilumetsa matkaradadele.
Matka marsruut
Elroni oranži rongiga saabusime Piusa jaama parasjagu keskpäeval. Tõttasime Piusa koobaste külastuskeskusesse, kus esmalt vaatasime filmi koobaste elustikust ja seejärel viidi meid lühiekskursioonile koobastesse. Edasi aga kotid selga ja matkale!
Grupipilt
Rada viis meid läbi karjääri ja edasi üle maantee metsa Marga küla suunas. Peagi jõudsime põldudevahelisele teele ja kolmveerand tunni möödudes tegime ka esimese peatuse. Veidi keha kinnitanud, jätkasime teed Hanikase küla suunas. Laskumine ojasängi ja tõus mäeveerule ja seal ta oligi. Pärast viimast külamaja viis tee meid taas metsavahele, kus RMK oli ulatusliku renoveerimise ette võtnud - tuleb vist lausa autobahn.
Reipa sammuga ja paari peatusega jõudsime viimaks Lepassaare - Veriora maanteele, kust Mustjärv juba kiviga visata oli. Laagriplats oli kesknädalale kohaselt tühi. Järgnev tegevus oli muidugi telkimine ja kokkamine - nagu ikka. Mõned võtsid ette ka ujumise, kuid vesi oli ikkagi külm - kaua nad seal vees vastu ei pidanud.
Musta ja valge järve vahel
Et õhtusööki allapoole raputada, kutsusin soovijaid jalutuskäigule Valgejärve äärde. Osa piirdus siiski jalgpallimänguga. Valgejärv oli siinsamas lähedal ja erinevalt tormituules Mustjärvest õhtuses vaikuses imekaunis.
Õhtune Valgejärv
Õhtu aga kulges omasoodu. Kujunes kaks lõket ja kaks seltskonda. Viimaks oli aeg niikaugel, et rahvas hakkas tasapisi telkidesse vajuma.
Äratus oli plaanis kell 8, kuid tüdrukute telkkond ärkas varakult ja pakkis oma telgigi kokku, nii et ronisin minagi välja süüa tegema.
Tundmatu autori foto peakokast
Igatahes saime plaanitust varem (poole kümneks) laagri kokku ja teise matkapäevaga alustada. Esialgu viisid jalad meid veidi mööda eilset teed tagasi, siis aga keerasime Meenikunno raba poole ja tõusime Liipsaare mõhnastikule.
Kauneimad rajad on ikka männimetsas!
Esmalt ronisime vaatetorni ja heitsime pilgu üle hommikuse raba, seejärel aga laskusime renoveeritud laudteele ja võtsime suuna Päikeseloojangu majale.
Peatus Suure Soojärve ääres
Pärast raba ületamist Valgejärveni jõudnud, tabas meid väike vihmapilv. Veetsime selle turvaliselt matkamajakeses. Järgnes teise päeva pikim käiguvahe - 4 km Rebasmäe allikani.
Suunaviidad Rebasmäe allika teeotsas
Pärast allika külastamist leidsime end vaid pooleteise kilomeetri järel Ilumetsa meteoriidikraatrite juurest. Kuigi mõned olid juba üsna väsinud, õnnestus mul siiski meelitada osa Põrguhauda läbima.
Põrguväravad
Äkki tuli meelde, et peaks ikka matka lõpus grupipildi ka tegema. Olgu siis siinkohal ka matkaliste nimedki üles loetud. Tagumises reas (vasakult): Ingrid, Hans Kristjan, Jürgen, Remo, Mathias, Mihkel, Marnet, Kristjan, Märt, Karl, Kadri; esireas: Karli, Martin, Sigrid, Kerlyn, Kermo, Jaanus, Kristo, Neeme.
Grupipilt
Kraatritest jäi Ilumetsa raudteejaamani veel vaid üks kilomeeter. Rongi pidime ootama pea kaks tundi. Elasime isegi pisikese äikesehoo üle.
Minu blogi sai seekord lühikesepoolne, sest tegin piltide asemel videolõike ja neist kokkupandud filmike on siin.
Järgmisel päeval tegid kõik telkkonnad oma matkablogid, mida võib vähemalt praegu alltoodud linkidelt leida.
Minu 10.E klassi kevadmatk viis meid seekord Põhja-Kõrvemaale, kus me läbisime 2 päevaga Liiapeksi-Aegviidu matkaraja (32 km). Praegu on see osa RMK Oandu-Ikla väga hästi tähistatud matkateest.
Matkaraja algus Loksa teeristis Tallinn-Narva maantee ääres
Meie marsruut
Matkagrupp osutus küll üsna väikeseks. Lisaks minule siis veel Kreete, Kaidi, Helena, Ragnar, Joosep, Kristofer, Almar ja Ralf-Robert.
Grupipilt
Sellest matkast jääb ühest küljest meelde vapustav kevadine loodus: võrratud männimetsad, rabad, väiksed järved, kevadine värske rohelus, päikeseline ilm, kukkuvad käod jne. Teisest küljest - pidev kihutamine ja ilma peatusteta matkamine. Kappav juhtgrupp oli vist nõuks võtnud vanainimese ära tappa :-)
Sellegipoolest õnnestus mul jäädvustada terve rida videolõike, millest alljärgnev filmike kokku sai pandud.
Juba sügisest saadik oodatud suurt lund ei paistnud kuskilt tulevat. Seni oli metsaalune suisa paljas, aga eelmise nädalavahetuse tuisuga sai sinna mingi kirme ikka maha. Möödunud nädal läks taas plusskraadidega, kuid nädala lõpuks prognoositi nulli ümber või väikeses miinuses olevat ilma. Kuna nii Vene kui ka Norra pikaajalised prognoosid viitasid talve peatsele lõpule, siis pakkusingi sügisesele rabamatkaseltskonnale välja katsetada eeloleval nädalavahetusel üks rabasuusamatk ette võtta. Kahjuks oli pakkumine ootamatu ja suuremal jaol olid plaanid nädalavahetuseks juba tehtud. Ürituse päästis Maris, kes oli ise hakkamist täis ning vedas ka Paavo ja Mai-Liisi kaasa.
Grupipilt Varessaares
Laupäeva hommikul startisime Marisega Jõgevalt ja noored Tallinnast. Kokku saime veidi pärast 11 Roostoja teeristis. Sealt veel veidi metsa vahele ja rabaservas me olimegi. Tõsi, teeäärne vaatepilt oli veidi kõhedusttekitav: kaasiku all küll valendas lumi, aga suure männimetsa alune mustas täiega.
Panime siis autod lukku ja suusad alla ning läkski lahti. Esmalt paarsada meetrit mööda metsateed, siis üle kraavi ja rabas me olimegi. Seal servas oli uskumatu lumeuputus - oma 30-40 cm tuli ära. Ilmselt oli sinna millagi kokku tuisanud.
Võtsime suuna otse põhja poole. Alguses tuli veidike tihedamas rabamännikus keerutada, aga peagi sattusime ühele kinnituisanud suusarajale, mis meid kiiresti lagedamale juhtis. Siiski tundus see rada liialt vasakule kalduvat ja nii keerasime peagi sellelt kõrvale. Peagi hakkas paremal paistma Iissaare tukake, meie aga sattusime Muraka raba ilusaimateks peetavate Iissaare laugaste keskele. Laukasilmad olid küll jää ja lumega kaetud, kuid milliseid fantastilisi rabamände ja tüükaid seal kohtas! Kuna ilm oli sompus ja hall, siis piirdusin paari klõpsuga ning jäin lootma ilmajaama poolt pühapäevaseks tagasiteeks lubatud päikselise ilma peale.
Nii hämar oli, et piltki ei tahtnud välja tulla.
Rabamännikus oli lund küllaga, nii et paras oli suusatada. Lageraba peal aga oli maa suisa täpiline: eks viimased sulailmad meelitasid tarnatutid lagedale ja kust juba päike kord küüne taha sai, sealt ta siis juba sulatas. Õnneks oli temperatuur väikses miinuses, rohulaigud härmas ja nii sai neist suht kenasti üle liuelda.
Lagerabal
Ühes järjekordses rabamännitukas pidasime pisikese eine ja varsti olimegi Kaasiksaare külje peal väljas. Võtsin suuna rohkem vasakule, et vältida liigset rabamännikus keerutamist. Kokkuvõttes siiski liiga vasakule, nii et kaardil meie teekonda vaadates tuli lausa nurk sisse ja teekond osutus 2,5 km pikemaks kui eelmistel kordadel.
Meie rada
Kui Kaasiksaare tagusest rabamännikust viimaks läbi saime ja Kotkanina otsima hakkasin, siis sattusin viivuks üsna segadusse - ilm oli kergelt hämune ning kaugused rabasaarte ja muude orientiirideni tundusid üsna kentsakad. Siiski silmasin otsitavat Kotkanina sakilist metsaharja kauguses paistmas. Pardilaugaste külje alt läbi, üle Tümasoone ja siis juba võtsimegi suuna Varessaarele.
Seekord ei vedanud selles mõttes, et Varessaares oli juba seltskond ees. Tõsi küll, ainult kaks inimest, kuid see tähendas siiski seda, et pidime ööbima vasakpoolses toas. Samas ahi juba küdes ja õueski oli lõke püsti, nii et sellevõrra oli lihtsam.
Õhtusöök valmib peagi
Õhtusöögiks oli tavapärane tatrapuder. Maris otsis oma kotist sinna kõrvale ka punapeedid ja Paavo soolasuitsulõhefilee välja. Igatahes sai kõht servani täis.
Maris luges õhtujutte kolmest vennast Siimust, Priidust ja Kaurist (Tiia Toometi raamatust "Kaur, kõige noorem vanem vend"). Lood olid huvitavad ja naljakad, aga lugeja hääl nii uinutav, et tabasin end juba kella 8 ajal suigatamast. Tegelikult olime kõik pikast päevateest (13 km) ja värskest õhust meeldivalt väsinud. Nii et kui naabrid ka viimaks tuppa tulid ja ennast magama sättisid, siis puhusime meiegi juba enne Aktuaalset Kaamerat küünlad ära.
Pikk öö möödus küll mõningate ärkamiste saatel (hiired, naabrimees ahju puid lisamas, keegi õues käimas), kuid üldiselt sai magatud päris kenasti.
Hommikune äratus oli kella 8 paiku. Päike juba tõusis ja tervitas meid puude vahelt.
Hommikune Varessaare
Hommikused toimetused kulgesid omasoodu - keelt alla viiv kaerahelbepuder, siis pakkimine ja koristamine ning täpselt kell 10 võisime tuldud teed tagasi suuskama hakata.
Veel üks pilguheit Varessaarele
Kui eelmisel päeval oli mittepildistamise ilm, siis täna oli vastupidi: teed pildi, paned fotoka ära, sõidad paar sammu ja võtad uuesti välja.
Varessaare kuusk on veel kenasti metsa kohal
Nii liikusingi meie grupis täna viimasena ja tegin aga pilti. Teised pidid mind seepärast aeg-ajalt ikka ootama, aga kokkuvõttes läbisime raja umbes-täpselt sama ajaga mis eilegi (3:37).
Maris
Paavo ja Mai-Liis
Kuna minu aur kulus tagasiteel kõik looduse nautimisele ja pildistamisele, siis ei oskagi nagu sellest imekaunist päevast midagi kirjutada - nagunii jääb sõnadest väheseks. Seepärast järgneb nüüd pisike valik minu rohkem kui kahesajast pildist. Ja seda valikut oli ikka väga raske teha...
Ah jaa, seda peab küll märkima, et kuigi õhutemperatuur oli madalam kui eile, olid tarnatutid lagerabal varmad suuska kinni haarama - erinevalt eilsest polnud neil libestavat härmatist peal. Nii maandusingi paar korda ninuli oma suuskade otsa. Tagatipuks kippus siis ka vasak suusk alt ära tulema, sest olin suusasidemete kruvid liiga vähe sisse keeranud.
Lageraba tutid püüdsid päikesepaistes meid kinni haakida
Tegelikult ilmaga meil ikkagi vedas. Kuigi esimene päev oli hall ja hämune, ei olnud külm, ei olnud sula ja tuul oli tagant. Teisel päeval oli tänu selgele ja päikselisele ilmale silmarõõmu küllaga ning tuulgi oli ennast pööranud täpselt 180 kraadi ehk oli siis jälle selja tagant.
Nagu eespool mainitud, kulus tagasiteele sama palju aega kui edasiteele. Nii leidsimegi ennast veidi enne kella kahte autode juurest. Pärast ligi nelja tundi suuskadel tundus auto ümber kõndimine üsna imelik...
Pakkisime siis oma varustuse jälle autodesse ja läbi ta oligi - see oodatud suusamatk. Vähemalt sai sel aastal ära käidud. Erinevalt eelmisest aastast, mil maa samal ajal rohetas.
